Astudes suurde Maailma on inimene avatud, sest ta usub, et Maailm tuleb ja võtab ta vastu, kõnnib temaga kaasa ja hoiab teda turvalisuses, kuid ometi kogeb ta sageli vastupidist, ja kui nii juhtub, siis kaotab ta usalduse, sest Maailm ei osutunud usaldusväärseks. Selleks, et ennast kaitsta inimene loob endasse uskumused, solvub ja sulgub.
Inimese sees on hirm, et ta ei ole Maailma jaoks oluline ja ta solvub, kui kogeb kinnitust oma hirmule. Ta salvestab olnu, peatades hetke, pildina ja hoiab seda enese sees alles, kui tõestust oma uskumusele, et ta ei ole väärtuslik, sest ta ei olnud oluline. Kui ta ei ole oluline, siis järelikult ta ei ole puudu – teda ei ole vaja, sest muidu oleks Maailm teda oodates vastuvõtnud, kaasa astunud ja hoidnud.
Nii kummaline ja uskumatu, kui see ka ei tundu, siis tegelikult tahab inimene teadmist, et tema ei jää puudu ega vajaka, sest siis on tal olemas Vabadus iseendana olemisele.
Inimene solvub kohtades ja inimeste peale, millega/ kellega ta tunneb, et peab seotud olema. Peatades endas hetke, sunnib inimene ennast otsima teed, kuidas meeldida ja teha ennast vajalikuks, et suuta muuta Maailma reageeringut iseendale. Inimene solvub kohtades, kus ta soovib üksi seista, et ise otsustada enese olemiste ja tegemiste üle, kuid ometi vajab ta teadmist, et Maailm on temaga ühes. Inimene võib ja saabki üksi edasi astuda, kuid ta sunnib end paigale jääma, sest tema sees on veel suurem hirm – hirm vabaduse ees – ta ei tea, kas tema tiivad kannavad, kas ta ise suudab vastutada enese elu eest.
Inimene ei taha tunnistada Maailmale ja veel vähem iseendale, et ta sõltub teistest, sest on seotud ja teiste sammud mõjutavad tema olemist. Inimene tunneb hirmu, et vabana olles kaotab ta selle, mis tal olemas on. Kaotab selle, mida ta ise endale veel anda või oma ellu luua ei suuda või ei oska, kuid nii uskudes ütleb ta iseendale, et tema ei ole piisav, sest on vähem. Inimene tahab ja vajab üksi ning eraldi olemist, kuid temas on hirm, et ta jäetakse üksi enne, kui ta selleks päriselt valmis on. Kuid linnupoeg kogeb oma lennuoskust alles siis, kui ta pesast alla kukkudes ise oma tiibu lehvitama hakkab.
Inimene vajab solvumist, et ta valiks oma tee ja lõpuks ometi laseks lahti sidemetest, mis on muutunud. Kuid inimene jääb oma solvunud “Minaga” solvumistesse kinni ja selle asemel, et oma teel edasi astuda, hoiab eneses salvestunud pilti ja ootab Maailma vabandust, et kogeda vastuvõtmist, kaasa kõndimist ja hoidmist. Inimene tahab tunda Maailma armastust, kui tema ise veel ei oska näha enese ilu ja ainulaadsust. Ennast vähemana tundes kannab ta endas uskumust, et tema osaks saab see, mida ta koges ja selle jaoks, et enamat saada, peab ta suutma Maailmale meeldida ja asendamatu olla.
Solvudes peatab inimene juba ära olnud aja ja sulgeb selle liivakella sisse. Solvumisi endasse kogudes ja alles hoides loob inimene endale oma Maailma, katsega säilitada juba ära olnud minevik. Inimene ei taha seista vastamisi kaotusevaluga, nähes, kuidas minevik ei ole temaga olevikku kaasa kõndinud, vaid jäänud sinna, kus oli selle olemise aeg. Solvumisi toites keerab inimene liivakellasid üha uuesti ja uuesti ümber ning elab solvumiste sees. Solvumistest loodud Maailm neelab eluenergiat, sest see on tühjus, kus ei ole aja voolamist. Valus on avada liivakell, võtta liiv oma pihkude vahele ja abitult pealt vaadata, kuidas ajaliiv sõrmede vahelt olematusesse niriseb – seda, mis kord oli, seda enam ei ole.
Ei olnud enam usaldust, sest Maailma astudes seisis inimene üksi. Inimene koges, et mitte keegi ei hoidnud teda kinni, ta oli jäetud üksi seisma ja ise oma elu eest vastutama ning ta oli vaba edasi astuma. Solvudes ei jätnud inimene ennast üksi, sest vabaduse hirmutava avaruse täitis ta liivakelladega, luues endale oma Maailma. Inimene vajab teadmist, et ta ei ole oma elu elades üksi, sest ta usub, et üksi olemine on karistus – iseendas ta ei peegeldu. Kuid, kuidas saab ta siis ise ennast näha. Kuidas saab armastada seda, keda ise ei näe …
Inimese uhkus on see, mis ei luba tal oma solvumistest lahti lasta. Inimene vajab uhkust, et jääda kindlaks oma otsusele olla solvunud ja seista üksinda ning eraldi. Inimene vajab uhkust kohas, kus ta võiks valida olla teisiti – ta näeb teisi võimalusi – kuid oma uhkusele rõhudes ütleb ta endale – Mina Ise! Mina seisan üksinda!
Kõndides Maailmas loob inimene endas ootusi, et kui teatud aeg läheb mööda, siis saab ta kingituse. Sellesse oodatud hetke jõudes on inimene ootusest põnevil ja ta seisatub lootuses, et nüüd ta enam ei ole ilma ega üksi, sest on jõudnud kohale. Kuid ometi seisab ta seal üksinda, sest Maailm ei ole veel kohal – see Maailm, kes pidi talle andma selle, mida inimesel ei ole – Maailm pidi andma iseenda. Just selles hetkes tunnebki inimene end üksi jäetuna, sest tema jaoks ei pidanud Maailm oma lubadusest kinni. Vältimaks üksinda seismist inimene solvub, ta loob peatatud hetkest endale kaaslase, ta seisab ja ootab Maailma jõudmist enese kõrvale, kuid Maailm tuleb alles siis, kui tema ise valib tulla.
Kogedes, et Maailm ei tule tema jaoks ega pärast, kaotab inimene usalduse. Inimese solvumine seisab tema ja Maailma vahel. Inimene solvus kui tundis end üksi olevat, solvununa ütles ta ise endale – Mina ei võta Maailma vastu ega seisa temaga koos, sest Mina Ise seisan üksinda! Maailm võib vabandada või tuua kingitusi, kuid inimene ei hinda ega pea neid väärtuslikeks, sest see ei aita, kuna ei muuda tulemust – need ei muuda minevikku. Solvununa oodates seab inimene ennast teadlikult eraldi ja üksinda seisma, et kinnitada oma uskumust üksikust inimesest ning ainult tema ise saab seda muuta, vahetada ja kustutada.
Tegelikult tahaks inimene olla vaba, suuta oma solvumistest lahti lasta ja edasi astuda, kuid tema uhkus nõuab, et ta peab ootama, kuni Maailm tuleb ja ulatab käe. Inimene tahab kinni hoida uskumusest, et Maailm on juhtunus süüdi ja nii saab solvumisest inimese jonn, võitlus selle peale, kes annab alla, kes on nõrgem ja siin tuleb talle appi uhkus, mis aitab, Mina Ise, lippu kõrgel hoida. Solvumisest väljuva sammu tähendus, mille astumine tundub inimese jaoks ületamatu olevat, on selles, et seda tehes võtab inimene vastutuse iseenda, oma elu ja tunnete eest endale. Seda tehes ta tunnistab ja võtab vastu teadmise, et ta elab ise oma elu.
Inimesel on võimalus, et ta ei loo enesesse ootusi ning kujutlusi sellest, mis saab siis, kui … , sest kättejõudev hetk ei ole kunagi täpselt selline nagu ta uskus, arvas või lootis olevat. Ootusega koos käies paneb inimene end ootele, öeldes endale – alles siis, kui …, kuid tegelikult on tal valik astuda igas oma hetkes olemas. Inimesel on võimalus kõndida nii, et ta lähtub sellest, mis temas ja temal reaalselt olemas on – aeg iseendana olemisele – ning siis on iga saabuv hetk kui kingitus, sest inimene ei ole loonud visuaalset tulevikku, millest kinni hoides öelda enesele, et just nii ja sellisena peab tema tulevik saabuma.
Inimese solvumiste jada sai alguse siia Maailma sündides. Sündinuna võtab inimene oma sünnist kaasa ühe matemaatilise tehte, mis toetab või takistab tema teed. Kui see tehe on 2 = 1+1, siis näeb ta ennast tervikuna, sest inimene ja tema ema olid, koos oldud ajal ning peale sündi, kaks erinevat tervikut. Kui see tehe on 1 = 1 ja 1/2, siis näeb inimene ennast poolikuna, sest ta ei ole enam tervik, kuna seisab emast nähtavalt eraldi. Olles täiskasvanuna poolik ja otsides teed tervikusse, sest pool inimesest on puudu, viib ta selle teema märkamatult igasse oma päeva – see käib temaga kaasas. Seal ammuses ajas, sündimise ajas, tundis inimene end üksijäetuna ja selleks, et muuta oma olevikku, soovib ta tagasi minna minevikku. Selleks peatas ta solvudes oma aja ja jäi Maailma tagasi ootama – et too asuks uuesti oma kohale inimese ümber ning inimene saaks Maailma sees olles tervikuks.
Veel sügavamale astudes on inimeses vastuseta küsimus – kuidas saab ta armastada ja usaldada seda, kes lasi tal Maailma sündides valu kogeda. Inimene kasvas sündides füüsiliselt, kuid ei kasvanud sisemiselt edasi, sest ta keeldus vastu võtmast oma elu. Solvudes seisab inimene paigal ja vaatab tagasi, juba ära olnud aega. Inimene ei võtnud vastutust enese eest, valis solvumise, uhkuse ja üksinda seismise. Valu kogedes kasvas inimese sees hirm, et, mis saab siis, kui … ja ta ei julgenud astuda, sest ei julgenud uuesti oma elu kogeda.
Solvumine on koht, kus inimene vajab füüsilist kallistust, et ta vabaneks ja laseks minna kohustusel üksinda seista. Inimene ei ole üksinda, vaid ta ise võttis selle uskumuse endasse – jah, ta kõnnib Maailmas üksi, kuid ta ei ole üksi ega seisa eraldi tervikust. Inimene ise, seistes solvununa ootuses, saab oma uskumusest, et kestev hetk lõppeb siis, kui Maailm tema juurde tagasi tuleb, lahti lasta. Maailm on kogu aeg inimese ümber, kuid inimene ise otsustab enese sees, kas ta seisab üksinda või Maailmaga koos ka siis, kui Maailma nähtavalt kohal ei ole. Inimene on üks, kes on osa tervikust.
Autor: Marianne Umborg
Allikas: Mõista oma tundeid: allasurutud emotsioonid ja solvumine toovad kaasa tervisehädad
Viha – kuidas sellega toime tulla ja sellest vabaneda?
Kuidas saada üle ebaõiglustundest?
