Suhted, mis ei tee inimest paremaks, on sõltuvussuhted. Nendes olles ta ei vali olla helgem - kõrgemas sageduses. Sõltuvussuhtes olles, inimene justkui ei saa olla parim võimalik, sest tema sees on vastamisi seisvad tunded - mingil põhjusel ta vajab seda suhet, kuid mingil põhjusel ta ei taha sellist suhet. Ometi hoiavad inimesed selliseid suhteid alles, sest nad tunnevad hirmu vajaminevast ilmajäämise ees. Säilitatakse sõpru, kaaslasi, abielu, püütakse meeldida oma vanematele, lastele ning sugulastele ja nii seistaksegi sageli küsimuse ees, kuidas suuta olla helge sellega, keda tegelikult ei valiks, kui ei oleks nii nagu on.
Inimene vihkab enese nõrkust olla sõltuv ja põlgab enese hirmu seista üksinda. Inimene vihkab olukordi, millesse ta on lõksu jäänud ning temas kasvav viha pöördub vastas seisja poole ja tolle vastu, sest just too on süüdi selles, et inimesel on halb olla – too teine ei ole inimese jaoks sobiv ega õige. Nii väga tahetaks, suhtes olijate vaheline, õhk selgeks ja hingatavaks klaarida, kuid ei saada – inimene ise ei luba enesele seda teha.
