Katkend Dr. Lissa Rankini raamatust „Ühe arsti otsingud tervendamise saladuse leidmiseks. Püha meditsiin“
Põlisrahvaste kultuurid on juba aastatuhandeid harrastanud palverännakuid pühadesse paikadesse tervenemise otsinguil. Vana-Kreekas ehitati templeid, mis olid pühendatud Asklepiosele, esimesele arstist pooljumalale Kreeka mütoloogias, kellel olevat olnud võime surnuid ellu äratada. Palverändurid kogunesid neisse templitesse füüsilist ja vaimset tervist otsima. Kreeka õigeusku järgivad inimesed korraldavad palverännakuid kirikutesse, mis on pühendatud ravipühakutele Cosmale ja Damianusele, lootes saada taevaste sugemetega unenägusid ja tervendusi.
Moslemitest palverändurid külastavad prohvet Muhammadi sünnikohta Mekat ja teiste pühakute pühamuid. Protestandid külastavad Jeruusalemma ja käivad palverännakutel pühapaikades, mis on seotud Jeesus Kristuse elu ja surmaga. Lisaks Lourdes’i külale käivad katoliiklased ka Guadalupe Jumalaema basiilikas Musta Madonna kuju juures, katavad end „tervendava mullaga“ New Mexicos Santuario de Chimayo pühakojas või jalutavad camino’t (jalgteed) mööda Santiago de Compostela linnani.
Hindud korraldavad rännakuid Gangese jõe äärde, Kashmiris asuva Amaranthi pühadesse mäekoobastesse ning uhketesse India templitesse. Budistid külastavad Bodh Gayat, kus Budha olevat Bodhi puu all saavutanud valgustatuse. Paganad käivad Stonehenge’i juures või Glastonburys. Põlisrahvad käivad endiselt visiooniotsingutel ja palverännakutel sellistes pühades paikades nagu Peruus asuv Machu Picchu, Austraalias asuv Uluru ja ka mitmetel mäetippudel, otsides seal ühendust vaimude maailmaga. Mõned palverändurid on enda sõnul kogenud neis paikades pärast haigena magama jäämist unenägusid ja nägemusi, millest ärgates on nende haigused kadunud. Teised on jällegi kohapeal lausa hetkega terveks saanud.
Lugematu hulk inimesi, kes on kuulanud minu loenguid, osalenud minu kursustel ja lugenud raamatut „Mõttejõul terveks“, on rääkinud oma lugusid imelistest tervenemistest, mis on aset leidnud pärast palverännakuid pühadesse paikadesse, ashram’itesse ja retriitidesse, mida on korraldanud müstikud ja gurud. Näiteks Will oli 9-aastane, kui tal diagnoositi golfipallisuurune teise staadiumi astrotsütoom ehk opereerimatu ajukasvaja. Poisi isa oli kardioloog, kes uskus tavameditsiini. Ent kumbki vanem polnud rahul sünge prognoosiga, mille arstid olid nende pojale pannud. Nad uurisid hulgaliselt alternatiivseid ravivõimalusi ning lõpuks veetis Will kaks aastat Brasiilias kuulsas palverännakupaigas. Viisteist aastat hiljem lõpetas Will ülikooli ja kasvajast polnud märkigi.
Siis on veel lugu Allisonist, kes käis palverännakul Sedonas, sest oli veendunud new age’i teoorias, mille kohaselt sealsete punaste kaljumoodustiste „energiakeerised“ suudavad ravida tema luupust. Pärast aasta aega kestnud lõputute tervendavate vahendite kasutamist kuulutas arst ta terveks, kuigi polnud seda esialgu võimalikuks pidanud. Või siis lugu Dakshast, kes oli kakskümmend aastat pühendunult järginud oma India guru, aga haigestus siis vähki ning külastas guru suguvõsale kuuluvat ashram’i Indias ja naasis vähivabalt. Või lugu mehest, kes käis palverännakul Burning Mani festivalil sooviga terveneda murtud südamest, aga murdis seal hoopis jalaluu, mida haiglas ka röntgeniga kinnitati. Festivali „energia“ aga tervendas tema jala niivõrd täielikult, et ta sai isegi festivalil tantsimist jätkata.
Esialgu olin ma nende väidete suhtes skeptiline. Olin tänu oma teadmistele enesekindel, et neid lugusid on võimalik selgitada sama loogilisel viisil nagu ma olin selgitanud platseeboefekti oma raamatus „Mõttejõul terveks“. Ma oletasin, et närvisüsteem lülitub tagasi enesetervendamise parasümpaatilisse režiimi, kui inimesed kogunevad külastama pühasid paiku ja osalevad rituaalides, mis nende palverännakutega sageli kaasnevad. Inimesed riietuvad teatud viisil, istuvad koos palvetades või mediteerides, söövad organismi puhastavat toitu, kuulavad lõõgastavat muusikat, joovad püha vett, tarvitavad ravimtaimi ning neile saab osaks hoolitsus inimeselt, kes palverännakupaigas abivajajatega tegeleb – vaimulikult, gurult või ravitsejalt, kellel on piisavalt autoriteeti sisendamaks inimestesse uskumust, et tal on võim neid tervendada.
Palverännakule minek, igapäevaeluga kaasneva stressi mahajätmine, aja veetmine koos sinuga samal lainel olevate palveränduritega ja viibimine inimeste seas, kes usuvad pühapaiga tervendavasse jõudu: ideaalne tingimuste kooslus selleks, et keha saaks füsioloogiliselt end tervendada meetodi abil, mida teadlased nimetavad megaplatseeboks. Pole vaja kohe arvata, et sinuga juhtus midagi maagilist, üleloomulikku või jumalikku. Aga enne seda, kui ma idee maha kannan ning tembeldan selle teaduslikult kergesti seletatavaks, tahtsin ma ise üht sellist pühapaika kontrollida.
Kuigi mind kasvatati kristlaseks, olin ammu loobunud selle religiooni järgimisest – mind vihastas selles lokkav homofoobia, rassism ja naistepõlgus –, ent otsustasin sellegipoolest liituda kuue miljoni palveränduriga, kes igal aastal Lourdes’i külastavad. Skeptiline teadlane minu sees kahtlustas, et lükkan niikuinii ümber kõik, mis näib olevat imelisem kui meie tark ja isetervenev inimkeha, mis on õigete tingimuste korral kahtlemata vastuvõtlik ka imedele.
Kuid teadlane minu sees oli Lourdes’i minnes juba parajalt kurnatud. Koerahammustusest tekkinud haav minu jalas oli sulgunud juba kaheksa kuud tagasi ega valutanud enam, aga oli algatanud stressirohke ja hirmutava teekonna, mis nõudis palvetamist ja meditatsiooni, et mu närvisüsteemi rahulikuna hoida. Mu ema oli surnud kuus kuud varem vähi tagajärjel. Ta oli keeldunud proovimast kõiki mu õpetusi „Mõttejõul terveks“ raamatust ja Püha Meditsiini meetodeid, mida olin talle tungivalt soovitanud, aga teadsin, et tal oli õigus sellest keelduda. Ma leinasin teda ikka veel tugevalt ning kogesin tema sagedasi ja vahel ka segadusseajavaid külastusi, mida ta oli elusast peast teha lubanud, kui teispoolsusest minuga kontakteerumine peaks olema tema võimuses.
Kuigi kipun sageli olema pigem analüütiline intellektuaal ja kaldun vaimse intelligentsuse kasutamise poole, tundes end kindlalt oma reaalsuse peremehena, oli see aeg minu elus väga habras ja pakatas salapärast. Kuigi ma olin aastaid olnud tugev ning teeninud haigeid ja kannatajaid, olin nüüd ise haavatav, sest taastusin ikka veel vigastustest, traumast ja kaotusvalust. Võib-olla seetõttu, et analüütiline osa minust oli kurnatud kõigist neist lakkamatutest püüdlustest kontrollida üha ebakindlamaks ja segasemaks muutuvat maailma, olin ma loobunud kindlustunde otsinguist, mis oli muutnud mu avatuks, vabalt heljuvaks ja tõtt-öelda röövinud minult ka kindla jalgealuse. Võib-olla seetõttu, et olin lõdvaks lasknud oma elu ohjad, ilmusid mulle teed näitama märgid ja sündmuste kokkulangevused. Selle asemel, et ise toimuvat juhtida, lasin ma end toimuval kaasa kanda.
Minu skeptilise teadlase osa läks sellega kaasa, aga otsija minus oli muutunud valitsevaks jõuks ja oli avatud aukartustäratavatele sündmustele. Kui taevast oleks alla laskunud ingel ja soovinud minuga selfie’t teha, oleksin ma kuulekalt oma kaamera välja võtnud. Lourdes’i reisides olin ma valmis uskuma, et kõik on võimalik.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Dr. Lissa Rankini raamatust „Ühe arsti otsingud tervendamise saladuse leidmiseks. Püha meditsiin“.
