Sisemise lapse avastamine ja tervendamine

Sisemise Lapse mõiste on maailmakultuuris eksisteerinud vähemalt 2000 aastat. Carl Jung nimetas seda „Jumalikuks Lapseks“ ja Emmet Fox „Imelapseks“. Üks osa psühhoterapeute, sealhulgas Alice Miller ja Donald Winnicott, viitavad Sisemisele Lapsele kui „Tõelisele Minale“, Horney, Masterson ja teised nimetavad teda “Tegelikuks Minaks“. Mõned arstid ja pedagoogid nii alkoholismi ja pereteraapia valdkonnas kui ka sellest väljaspool nimetavad teda „Sisemiseks Lapseks“.

Sisemine Laps viitab sellele osale meis kõigis, mis on alati elav, energiline, loominguline ja rahulolev; see on meie Tõeline Mina ehk see, kes me päriselt oleme. „Tänu“ vanematele ja ühiskondlikule survele eitab enamik oma Sisemist Last. Kui Sisemist Last ei toideta ega lubata tal ennast vabalt väljendada, areneb välja vale-Mina või kaassõltlasest mina. Hakkame elama ohvrimentaliteediga ja meil on raskusi emotsionaalsete traumade lahendamisel.

Lahendamata vaimsete ja emotsionaalsete probleemide järkjärguline kuhjumine võib viia kroonilise ärevuse, hirmu, segadus-, tühjus- ja kurbustundeni. Sisemise Lapse eitamine ja sellele järgnev vale-Mina või negatiivse ego ilmnemine on eriti sage nende laste ja täiskasvanute puhul, kes on üles kasvanud probleemses peres, näiteks sellises, kus esines kroonilisi füüsilisi või vaimseid häireid, liigset rangust, kalkust või hoolimatust.

Ometi leidub väljapääs. Sisemist Last on võimalik üles leida ja tervendada, nagu on võimalik ka vale-Mina kütkest ja kannatustest vabaneda.

Mida tähendab Sisemise Lapse tervendamine?

Annan järgnevalt ülevaate selle kuuest peamisest põhimõttest.

Arusaam, milleni me ise jõuame ja milleni jõuavad ka meie arstid: paranemine tähendab midagi rohkemat kui lihtsalt „ära joo“ (või „ära tarbi uimasteid“ või „ära ürita kellegi teise tarbimist kontrollida“) ja käi tugirühma kohtumistel. Paljud on seda proovinud ning vaatamata mõningatele edusammudele endiselt kannatanud. Suur hulk on neid, kes on suunanud oma sõltuvushäire toidule, rahale, seksile, tööle, ebatervislikele suhetele või mõnele muule ennasthävitavale sundkäitumisele. Paljud on ka avastanud, et neile väljakirjutatud ravimid ei toimi kuigi hästi ning põhjustavad ebameeldivaid kõrvalmõjusid.

Tõelise Mina (Sisemise Lapse) ja spirituaalsuse avastamine ja äratundmine. Paljude jaoks asendab vanamoodsaid traditsioonilisi organiseeritud religioone, mida paranevad inimesed enda jaoks sageli avastavad, hoopis laiahaardelisem, universaalne, kogemuslik, elujõudu ja arengut pakkuv spirituaalsus.

Probleemses peres kasvamise kogemuse tunnistamine. Väga suur osa meist on üles kasvanud alkohoolikute peres ja teised muul moel probleemses peres.

Luba lasta ennast tervendada. Erinevalt tavalisest vaimse tervise mudelist, mille põhjal meil on mõni vaimne häire või psühhopatoloogia, pakub see lähenemisviis võimaluse asendada kannatusi põhjustav vana tõekspidamine – me oleme halvad, haiged, hullud või rumalad – seisukohaga, et meil on normaalne reaktsioon ebanormaalsetele lapsepõlveoludele.

Tervenemisprotsessiks vajalike sammude üksikasjalik ülesehitus. Kirjeldan neid samme nii käesolevas raamatus kui ka töövihikus „A Gift to Myself“ ja raamatus „My Recovery“.

Segadustundest, kannatustest ning eesmärgitust, väärtusetust ja rahulolematust elust tervenemine.

Kannatlikkus ja püsivus

Traumast paranemine ning probleemses peres ja maailmas üleskasvamine nõuab kannatlikkust ja püsivust. Oleme loomupäraselt kärsitud, soovime kiiresti lõppu jõuda ja tervenemise raske töö vahele jätta.

Eduka paranemisprotsessi oluline osa on õppida läbielamisi ja pinnale tõusvaid hingeelu osiseid, sealhulgas erinevaid tundeid, õigesti nimetama ja emotsionaalset valu taluma, ilma et prooviksime sellest ravimite abil vabaneda.

Tervenemise ühe tähendusrikkama põhimõtte võtab kokku fraas „üks päev korraga“. Olgugi et tervenemine on aeganõudev, võib selline meeldetuletus meie väljavaated otsekohe paremaks kujundada, muutes teekonna mitte ainult talutavamaks, vaid ka tähendusrikkamaks, ja sidudes meid käesoleva hetkega.

Allasurutud valu leinates ja paranemise tuumikprobleeme läbi töötades saame kannatlikkuse abil tasapisi vabaneda lahendamata jäänud sisemistest vastuoludest. Avastame järk-järgult, et meie tuleviku sihtpunkt on veel teadmata. Meie elu toimub olevikus, kus me ka lõpuks rahu leiame.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Charles L. Whitfieldi raamatust “Sisemise lapse tervendamine”.