Sinu suhe endaga põhineb rollil, mille oled selles elus võtnud, ja teiste inimeste reaktsioonil sellele rollile. Aga roll pole tegelik sina. See on pelgalt fassaad – sinu tõelise, eheda tarkuse ähmane, väljamõeldud versioon. See on nagu ähmane päevavalguslamp võrreldes päikese puhaste säravate kiirtega.
See pole “paha”, aga see on su elu piirangute ja eraldatuse allikas. Sa oled loonud selle fassaadi oma täitumuse ja kuuluvuse otsingul, aga selle all on võimas ja üllas soov ühenduse, armastuse ja ühesuse järele. Suuremalt osalt kujunes su fassaad aja jooksul keele vahendusel – selle kaudu, mida on sinust räägitud ja mida sind on õpetatud uskuma. Kõik see, mida keele abil andsid sulle korduvalt edasi vanemad, õpetajad, religioon ja ühiskond, moodustab tohutu ja keeruka nähtamatu konstruktsiooni – sõnad, mis kujundavad käsikirja selle rolli jaoks, mida sa elus mängid. “Sa pole piisavalt tark.” “Sa ei jõua kusagile.” “Sa lihtsalt ei oska inimestega suhelda.” “Sa ei tohi seda süüa, see teeb sind paksuks.” Või üldisemalt: “Ainult tugevad jäävad ellu.” “Elu on võitlus.” “Selliseid asju meiesuguste inimestega lihtsalt ei juhtu.” “Raha ei kasva puu otsas.” “Kui käitud hästi, siis saad taevasse, kui käitud halvasti, siis lähed põrgusse.”
Või näiliselt leebemad fraasid: “Sa oled nii armas, rahulik tüdruk, suhtud teistesse lugupidamisega. Sinust saab suurepärane … (täida lünk). “Sa oled nii tubli poiss, järgid kõiki reegleid. Sinust saab suurepärane … (täida lünk).”
Sind on aja jooksul väga täpselt ja pidevalt selliste sõnadega mõjutatud. Need on osaliselt kujundanud ja vorminud selle, kes sa täna oled, mida sa millestki arvad ja kuidas sa end maailmale näitad. Iga avaldus, iga kõige väiksemgi intonatsioon, iga parameeter, mis sulle ette on antud, on telliskivi sinu ego struktuuris, mida hoiab koos hirmu mört. Sa säilitad pidevalt oma fassaadi ja püüad seda teistele vastuvõtlikumaks muuta. Aga vääramatult tõuseb väärtusetuse tunne, sest sa elad oma elu, olles eraldatud oma tegelikust olemusest ja olemata sellest teadlik. Sa oled püüdlik ja austad oma vanemaid, õpetajaid ja ühiskonda ning tahad uskuda ja usaldada seda, mida nad sulle on rääkinud. Aga miski, mis on sügaval sinu sees, pole sellega nõus. Seal on kurbus, äng, mure, hirm. Kuula ja uuri seda rahutust, seda vaikset rahulolematust. See on transformatsiooni ärkamine.
Aga läänes ei tähenda transformatsioon fassaadist vabanemist, vaid on muutunud fassaadile millegi lisamiseks või selle parandamiseks. Sellest pole saanud mitte ainult edevuse tugi, vaid see on ka liigselt keskendunud meeltele ja kehale. Harva on see keskendunud hingele – kus asub tegelik vägi. Tulemus on see, et kui püüad lihvida “spirituaalset” praktikat, ei koge sa oma olemisseisundis ega tegevuses võimsaid muutusi. Sa mediteerid. Sul on mantra. Sa teed joogat. Sa osaled spirituaalsetel kursustel. Sa veedad kolm kuud aašramis. Sa kulutad aega, raha ja energiat transformatsiooni loomiseks ning oma olemuse täitumuse saavutamiseks, aga leiad lõpuks, et see kõik on muutnud fassaadi veelgi uhkemaks.
Kui sa tegeled spirituaalse praktikaga, siis teed sa seda ühel või teisel põhjusel. Sa kas püüad lahustada tekitatud mina ning liikuda lähemale hingele ja tõele, või siis kavatsed sa mingil moel turgutada oma ego – näha välja lahe, et sind aktsepteeritaks ja väärtustataks, või et tunda üleolekut teistest. Kui su kavatsus on seotud hingega, siis lõhud sa pidevalt oma fassaadi, luues rahule ja täitumusele võimaluse väljailmumiseks. Et sinna jõuda, jätad sa ego rahuldamise, mille saad sellest, kui näid “spirituaalne” või sind tuntakse mingi spetsiifilise asja poolest, mis teenib tunnustuse sinu hõimult või kiituse ühiskonnalt.
Sa pead kaevama sügaval endas, et paljastada oma ainus tegelik soov, mis tähendab olla üks Jumalikuga. See soov on nagu kumav kuldne seeme, mis on sügaval su südames peidus, ja kui see on üles leitud, võib see puhkeda su elus õitsele kauni, jõulise ja kestva täitumusena. Elu fassaadi taga pole jätkusuutlik, sest midagi väärtuslikku ei saa ilmuda, kui oled keskendunud vaid sellele, et muuta oma imidž ilusamaks, edukamaks või silmatorkamatuks, et see oleks väike ega mõjuks teistele ähvardavalt. Ükskõik kui hästi see sul välja tuleb – ainus asi, mida sa ei saa kontrollida, on teiste inimeste reaktsioon sinu fassaadile. Kahesajale inimesele võib su tekitatud mina meeldida ja nad võivad seda kiita, aga kaks inimest, kes seda ei tee, äratavad sinus kurbuse ja tagasilükatuse tunde, mille peitmiseks sa just olidki selle loonud.
Tagatipuks pole see fassaad kunagi päris ja tõene. Sa lood selle rolli oma algse igatsuse tõttu ühesuse ja armastuse järele, aga kogemus, mida sa otsid, ei saa tulla teiste inimeste tunnustusest. See võib tulla vaid läbi äratundmise, et Jumalik on sinu sees. Tõelise väärtuslikkuse ja aktsepteerimise allikas võib olla vaid sinu hing.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Panache Desai raamatust “Väärtusta ennast”.
