Me kõik tahame olla vaimselt terved, elada õnnelikult ning saada hästi läbi inimestega enda ümber. Üheks teeks selleni võib olla lääne psühhoteraapia meetodite ühendamine budistliku meelekäsitlusega.
Psühholoogia selle laiemas tähenduses tegeleb inimese psüühika ja kõige sellega seonduva – teadvuse, tunnetuse ja tunnete uurimisega. Ent ka budism tegeleb sama asjaga – inimmeelega, ja seda just subjektiivses mõttes – näidates, kuidas kogu meie maailmatunnetust vormib meie isiklik kogemus. Tänapäeval leitakse üha enam, et budismil ja psühholoogial on teineteiselt palju õppida.
Tema Pühadus dalai-laama on rõhutanud budismi ja lääne psühholoogia vahelise dialoogi kahte aspekti: budism kirjeldab meele sügavamat olemust, seda teadmist saaks aga rakendada psühhoteraapilistes ravimeetodites. Lääne psühhoteraapia keskendub peamiselt hetkele, mil inimene tunneb, et miski tema maailma- ja enesetajus on juba murettekitavalt valesti, ning tõdeb, et tema “luulud”, näiteks depressioon ja ärevushäired, vajavad professionaalset sekkumist. Budistlik psühhoteraapia, kui nii võib öelda, algab sealt, kus inimesele tundub, et temaga on kõik veel suurepärases korras. Seega on see mõeldud nö tervele inimesele. Lähemalt asja uurides selgub aga, et enamikul meist vaimse tervisega kõik nii korras siiski pole: meis napib tasakaalu, meelerahu ja rahulolu sellega, mis meil on. Sageli me ei tahagi teada, kes me tõeliselt oleme, ega vaadata oma hoolega üles ehitatud mina-konstruktsiooni taha. Võime küll arvata, et oleme tasakaalukad, kuid ennast lähemalt jälgides võime märgata, kuidas üsna tühised pisiasjad meid endast välja viivad. Sageli upume automaatselt esile kerkivatesse negatiivsetesse hinnangutesse enese, teiste ja maailma kohta. Kui tuju on eriti kehv, peavad meie hinnanguid kuulma ka teised. Usume, et meie häirimises on pigem süüdi mingi väline tegur: egoistlik abikaasa, tüütu naaber, lohakas laps või hoolimatu sõber. Sealjuures unustame, et mitte alati pole me ise teiste suhtes kuigi tähelepanelikud ja hoolivad.
Meie meelel või psüühikal on füüsiline tugi – aju, mida omakorda uurib lääne neuroteadus. Kuigi varem arvati, et täiskasvanud inimese aju enam ei muutu, on nüüd teadlased jõudnud järelduseni, et aju on plastiline ja vormitav, selle funktsioonid ja struktuur uuenevad pidevalt, mõjutades nõnda meie tunnetust ja käitumist nii heas kui ka halvas.
Kas poleks tore, kui saaksime ise otsustada, millises suunas oma aju muuta? Mingem lääne psühholoogia ja neuroteaduse juurest tagasi budismi juurde. Budismis peituvad 2500 aastat vanad meeletehnikad, mis võimaldavad hoida meie aju ja kognitiivseid võimeid parimas võimalikus korras. Et oma ajutegevust jälgida ja õiges suunas nihutada, pole vaja kalleid ravimeid ega mobiiliäppe. Piisab meditatsioonimeetodist, mida nimetatakse tähelepanelikuks teadvelolekuks. See meetod on universaalne ja kohandatud vahetult inimmeelele. Selle rakendamiseks ei pea olema budist, kristlane, New Age’i-huviline või kuuluma mingisse muusse “esoteerilisse” gruppi.
Meetod on olemuselt lihtne ning sobib igale inimesele, kes püüdleb suurema meelerahu ja tasakaalu poole. Tarvis on vaid leida pisut aega ja tahtmist olla tähelepanelikum ja teadlikum sellest, mis toimub meie sees ja ümber. Harjutades areneb võime enese ja teistega vahetumalt ja hoolivamalt suhestuda. Tähelepanelikult endas toimuvast mõttekaosest teadvel olles hakkab mõttelaviin tasapisi vaibuma, mille tulemusel muutuvad ka meie käitumismustrid ja reaktsioonid nii iseendale kui ka välismaailmale. Iga pisiasi ei aja meid enam endast välja. Me ei torma kohe teisi inimesi kritiseerima ja paika panema. Suudame hetkeks peatuda, et siis rahulikumalt ja suurema selgusega edasi minna, vajaduseta end teiste peal välja elada.
Viimaste aastakümnete neuroteaduslikud uurimused tähelepaneliku teadveloleku mõjude kohta kinnitavad, et meeleharjutused sõna otseses mõttes vormivad aju, mille tõttu muutub ka harjutaja maailmatunnetus ja käitumine. Ollakse vähem minakeskne ning hoolitakse rohkem teistest.
Uurimuste tulemused kinnitavad, et igapäevane vaikselt istumine hoiab kognitiivsed võimed heas vormis kõrge vanuseni; inimene on tähelepanelikum ja suudab paremini keskenduda, on teadlikum oma tunnetest ning suudab nendega paremini toime tulla, tema mälu ja õppimisvõime paranevad.
Tähelepaneliku teadveloleku saladus on püsida avatud südamega käesolevas hetkes, kuid kõigest sellest räägib põhjalikumalt James Low Tallinna Rahvusraamatukogus 2. oktoobril kell 18.00.
Londonis tegutsev psühhoterapeut ja budistlik õpetaja James Low külastab Eestit teist korda (vt www.tibet.ee).
Mõned uurimused ja artiklid tähelepaneliku teadveloleku ning James Low kohta leiad siit:
www.newsweek.com/2015/08/14/meditation-and-being-quiet-359641.html
www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/17655980
www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3184843
Autorid: Kadri Raudsepp, Vivian Bohl
