Mõistagi on normaalne, et praktilises elus hakkame seadma tingimusi vastavalt oma filtritele ja minevikule ja hingehaavadele. Ma arvan, et päris sada protsenti ilma tingimusteta saavad olla vaid pühakud ja gurud, mitte toimekad inimesed igapäevases elumelus. See on taas koht, kus lubada endal hellusega olla tingimustes, neid märgata ja mõista ning lasta armastusel seeläbi veelgi kasvada.
Mulle meeldib öelda ja teada, et armastus on igavene. Sellel puuduvad otsad ja ääred ning tingimused, sest meile meeldivad inimesed ja asjad mingitel põhjustel, ent me armastame neid põhjustest hoolimata. Olles kasvanud üles peres, kus vanemad pigem tolereerisid teineteist (ja sedagi vaid mõningatel hetkedel), mitte ei armastanud, ning kogedes, et armastus on midagi, mis tuleb välja teenida, puudus mul ka täiskasvanuks saades päris arusaam sellest, mis armastus päriselt on ning kuidas sellega suhestuda ja toime tulla.
Oma mehega kohtumise ajaks olin ma küll paljud oma armastusega seotud traumad juba ära lahendanud ja avastanud ning kogenud mõndagi, kuid meie suhte alguses oli mul pidevalt vaja saada kinnitust, et ta armastab mind. Ma küsisin temalt alatihti, kui palju ta mind armastab. Terve ja teadliku täiskasvanuna vastas ta alati väga lihtsalt: „Armastusel ei ole mõõtmeid, seega ma lihtsalt armastan sind!“
„Mis mõttes, lihtsalt armastad mind?!“ Kuhu jäävad deklaratsioonid ja maailmavallutused, ülistused ja üllitised? Minu maailm kukkus päris korralikult kokku mõtte peale, et armastus lihtsalt on. Kuid tema pidevate kinnituste ja järjepideva armastuse kogemise põhjal hakkasin aegamööda mõistma, et tõepoolest, armastus ei ole mingi kaduv suurus. Täpselt nagu energia jäävuse seadus nii ka armastus lihtsalt on, ei muutu suuremaks ega väiksemaks ega kao kuskile. Teda saab suunata ühest vormist teise, kuid ta jääb, ALATI!
Selleks et mõista armastuse igavest ja tingimusteta olemust, peab inimene ennast armastama. Teisiti ei ole võimalik mõista ega tunda. Kui iseenda suhtes ei suuda hellust üles näidata, siis ei ole vahet, kui palju teine inimene oma armastust väljendab.
Praeguseks on minu küsimusest „Kui palju sa mind armastad?“ saanud meie omavaheline nali ning me leiutame koos vahvaid vastuseid: „universumi mõõtu“, „siit päikseni ja tagasi“, „mitu miljonit valgusaastat“ jne. Mulle on see meeldetuletus, et armastus tõepoolest on igavene ja tingimusteta ning minul on vaid vaja enda suhtes hell olla, et seda tõeliselt mõista.
Ma ei eelda, et mees mulle pidevalt oma armastust väljendab, kuid mulle meeldib seda tõepoolest pea igal võimalikul hetkel öelda ja näidata. Kui armastust on südames nii palju, siis jätkub seda kõikjale ja alati ning väljaütlemine toob minusse seda vaid juurde.
Armastuses kulgemist, selle usaldamist ja tingimustest lahtilaskmist on kergem praktiseerida siis, kui meis pulbitseb vabadustunne ja rõõm, mis sellega kaasas käib, ehk rahulolu iseendaga ning hellus enda ja ümbritseva suhtes. Sedasi iseennast armastades, tükk tüki haaval, samm sammu võrra, muutub ka maailm meie ümber – peegeldades sisemisi võitlusi, haavu, arengut ja armastust – ikka täpselt nii, nagu meie endas tunneme ja edasi anname.
Muidugi ei ole maailm ainult roosamanna ja vikerkaared ning ei piisa vaid soovist olla armastatud ja loota, et sellega on kõik mured lahendatud. Ennekõike sõltub võime armastada meie uskumustest, ohvrirollist ja oskusest teisi inimesi ja nende arusaamu erinevate nurkade alt mõista. Mina olen veendunud, et kui esitame küsimusi ja arutleme nii iseenda kui kaaslastega, jõuame ühel hetkel oma päris uskumuste ja sügavama tõeni ning laseme lahti väärtustest ja arusaamadest, mis ei ole meie, vaid kõrvalseisjate omad. Anna aga mõnusalt tuld oma küsimustele ja sisemisele arutelule, mine sissepoole ja sügavale, räägi lähedaste ja ka võõrastega, kui on võimalus, ning avasta enda jaoks armastuse ja rõõmu allikad ning neid toetavad mõtted ja käitumine.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Silja Silleri raamatust “Rõõmu 50 roosat varjundit”.
