Katkend Silja Silleri raamatust “Rõõmu 50 roosat varjundit”
Ohvri positsioonil olemine ei ole siiski mingi kuritegelik element, vaid hoopis õppetund, millest läbi liikumata me ei arene ega suuda muuta oma mustreid. Mis on ohvriroll? See on kannataja seisund. Inimene arvab, et tema elu juhib keegi teine, tema ise ei saa midagi kontrollida, elu on tema vastu. Ometi on ses seisundis võimas õppetund, oma olemuselt on see justkui peegel, mis näitab lahenduste suunda ja võimalust kasvada. Ohvri mätta otsas istudes tundub see seisund aga äärmiselt ebamugav mülgas, kust ei paista mingit väljapääsu: „Midagi pole võimalik muuta“, „Vaene mina“, „Elu on nii raske“ … Tegelikult on ohvri positsioonil olemine koht õppimiseks ja võimalus areneda. Kui jätame selle kasutamata ja lükkame lihtsalt kappi peitu, kordub sama seisund üha uuesti ja uuesti, kuni ühel hetkel on paratamatult kasvanud nii suureks ja võimsaks, et sõidab meist teerullina üle, et läbi materdamise lõpuks selgitada, milline teema on vaja lahendada. Need, kes astuvad oma ülesannetega silmitsi ja õpivad, kogevad ning lahendavad, jõuavadki suure sisemise rahu ja rõõmuni. Mitte et see protsess kerge oleks, kuid tulemused on seda väärt.
Aastad tagasi hüpnoterapeudiks õppides tegin ma läbi mitmeid meditatsioone ja protsesse ning ühel hetkel avastasin, et alkoholism, millega ma lapsena kokku puutusin, on meie suguvõsa saatnud palju põlvkondi. See oli minu jaoks nagu välk selgest taevast – mõistmine, et mina võin sellele punkti panna ja ohvrirolli enam mitte edasi kanda. Polnud vaja teha muud kui otsustada: ma olen õppinud ja valmis edasi liikuma, valin ennast ega lase sõltuvustel oma elu kontrollida.
Vaatasin pisut minevikku ja nägin, et lisaks minu emale olid alkohoolikud ka tema isa ja vanaisa. Juttude põhjal tuletasin meelde, et ka nende isad ja vanaisad olid alkoholiga pahuksis olnud. Kui pikalt on vaja ühte mustrit edasi vedada, et sellest küllalt saaks? Mina otsustasin: „Minuga see lõpeb!“
Meil on alati valik: kas suhtuda ohvrirolli kui kannatusse ja piina või võtta seda kui põnevat avastusretke oma sisemaailma, kus igal pöördel on võimalik midagi lahendada ja tervendada. Valitud vaatepunktist sõltuvad täielikult nii tulemus kui kogu teekond. Kannatajana edasi liikudes võib tõepoolest iga samm tunduda kogu maailmaga vägikaika vedamisena ning pidevalt kõigi ja kõigega võitlemine, kuid ohvrirolli teadvustamine annab võimaluse teha valikuid, kogeda, õppida ning lõpuks ka edasi liikuda.
Aastaid tagasi tehti ühes Ameerika ülikoolis intervjuu identsete meessoost kaksikutega, kelle isa oli alkohoolik ja pea terve oma elu vanglates veetnud. Täiskasvanud meeste käest küsiti, mis oli nende motivatsioon oma elueesmärkide seadmisel. Üks poegadest valis sama tee, mis isa oli ette kõndinud – alkohol, sõltuvus, kaklused ja vangla. Teisest sai korralik ja austatud ühiskonna liige, kes alkoholi ei tarbinud ja täitis armastavalt oma pereisa kohustusi. Nende mõlema vastus motivatsiooni kohta oli sama: „Vaata mu isa!“ Ohvrirolli kinni jäädes, aina kurtes ja kaeveldes, mitte sellest õppides, valis üks vendadest sissetallatud raja ning käis isa jälgedes. Teine aga otsustas õppetunni vastu võtta, kasutas ohvri positsiooni tõukena ja liikus edasi – ta viis läbi vajalikud muutused oma mõtte- ja käitumismustrites ning valis elada vaba ja täisväärtuslikku elu.
Ohvrirollist välja astuda võib olla keeruline. See samm nõuab teadlikkust, mõistmist, kindlat soovi muutuda ning oma käitumis- ja mõttemustritele otsavaatamist – sügavat siserännakut, hinnanguteta edasiliikumist, hellust ja kaastunnet. Ei piisa ainult endale pai tegemisest ja peeglisse vaatamisest, muutusteks on päriselt vaja samme astuda, millest nii mõnigi võib haiget teha endale või lähedastele. Et jõuda sisemise rahulolu, eneseväärtustamise ja rõõmuni, on vaja palju panustada. Võib ju mitu päeva nutta ja kurvastada mingite plaanide nurjumise üle, kuid midagi ei muutu, enne kui ei otsusta, et liigun edasi, mitte ei vali enda defineerimiseks luhtaläinud plaani.
Mida teha ohvrirollist väljatulemiseks?
1. Esimese sammuna hakka märkama, mis toimub sinu peas: millised on mõttemustrid ja kust need tulevad. Pane tähele, mis hetkel lähed oma igapäevastes toimetustes autopiloodile üle ning millised mõtted ja tegevused on justkui vastuvõtmatud. Esialgu võib juhtuda, et märkad käitumismustrit alles hiljem. Näiteks soov oma sisetunnet usaldada ja enesekindlamaks muutuda ning mitte enam lasta oma lähedastel otsustada sinu valikute ja tegemiste üle.
Ma olen paaril korral elus lasknud end ära rääkida soovist inimestele meeldida ja nendega heades suhetes olla ja ükskõik kui palju ma endale ei ole öelnud, et tahan teisiti, seda on nii keeruline teha. Ükskord kolisin poiss-sõbraga kokku sellepärast, et tal oli vaja ehitusmehi kuskile elama panna ja ta pakkus välja, et nad võiksid minu korteris elada. Kuna mina tahtsin hea olla ja talle meeldida, siis loomulikult nii ka tegin, kuigi sisehääl karjus, et see pole õige. Mõni kuu hiljem avastasin tema suhte teise naisega ja muud jamad. No täiega ohvrirolli õppetund – kuidas jääda endale kindlaks ning lasta lahti teistele meeldimisest ja nende arvamuste kuulamisest.
Alusta mõtte märkamisest, mis muudab sinu enda tehtud otsuse ümber valikuks „No aga sõber arvab nii, ju see on parem!“. Oi kui kiiresti käib iseenda ärarääkimine! Suure tõenäosusega jõuab esimestel kordadel see mõistmine kohale alles peale seda, kui oled juba „soovituse“ järgi käitunud. See on täiesti normaalne! Alustuseks piisab ka enda käitumise analüüsimisest: Milline oli minu enda valik? Mida ma tundsin, kui sõber mind mõjutas? Mis oli peamine argument, mis pani mind otsustama tema valiku kasuks? Kuidas ma tundsin ennast kohe peale valiku tegemist? Kuidas erines tehtud valik minu enda soovidest? Millised on tehtud otsuse tagajärjed? Mida pean tegema järgmine kord, et saavutada enda soovitud tulemus?
Ainult analüüsist muidugi ei piisa, et kohe järgmisel korral suuta iseendale kindlaks jääda ja lähedasele inimesele vastu vaielda, kuid see on esimene samm. Järgmisel korral märkad ehk vajadust endale kindlaks jääda juba tungivamalt ja kunagi hiljem saad proovida, kuidas seda ellu viia on.
Täpselt nagu kõigi muude väljakutsetega on ka ohvrirolli äratundmine ja selle õppetunni omandamine protsess, mis koosneb väikestest sammudest. Sammhaaval astudes jõuad oma käitumise tuumani, põhjuseni, miks sa ennast praegu nii tunned, mille eest soovid ära joosta ja mida tahad peita. Kui ohvri positsioonil olemise muster on avatud, saab näha probleemide lahendamise võimalusi. Selle asemel et öelda: „Ma ei sellest kehvast töökohast ära minna, sest majanduses on rahutu seis ja uut töökohta on raske leida, aga mul on vaja maksta pangalaenu ning mul pole kedagi, kes mind aitaks!“, küsi endalt: „Milline on esimene samm selles suunas, et ma leiaksin endale töö, mis mulle päriselt meeldib ja mida ma teen rõõmuga?“.
Märka endas ja oma energias muutust, kui ei otsi vabandusi, vaid avad võimaluste värava. Vabandused ei aita ohvrirollist loobuda ja veelgi vähem viivad need sind edasi. Pigem muuda oma lähenemist ja mõtteviisi ning leia igas olukorras lahendusi, küsides: „Kuidas ma saan oma soovi ellu viia?“
2. Jõudes soovini leida lahendusi, tuleb teele vastutusekoorem. Muidugi on kergem astuda ohvrirolli tagasi ja kurta oma kurva saatuse üle, kuid siis on ka tulem puudulik. Soovides valida iseennast ning tuua ellu rõõmu ja armastust, on hea meeles pidada, et oma elu juhtimine ja suunamine on meie endi kätes. Isegi kui valikut ei tee, on see valik. Seega, kui soovid leida ennast teistsugusest olukorrast, kui oled hetkel, on vaja midagi oma mustrites muuta.
Kui kõnnid hommikuti alati samal metsarajal, aga loodad, et jõuad iga kord uude sihtpunkti, on see hullumeelsus. Kui soovid jõuda teise kohta, pead valima teise teeraja, ükskõik kui umbe see on kasvanud. Lihtsalt usalda ja hakka kõndima. Võta vastutus oma tegude eest ja tuleta ka ämbrisse astudes meelde, et enda vastu tuleb olla hell ja andestav. Mõista, et see on vaid õppetund ja osa teekonnast ning et järgmisel korral, kui oled piisavalt teadlik ja lahti hammustanud oma mustrite põhjused ning ei süüdista enam maailma enda ümber, on sul võimalik teha teistsugune valik.
Ma olen oma elus väga palju tobedaid otsuseid teinud ning siis supi sees olles mõelnud, miks küll niimoodi läks. Miks ma pidin valima just selle mehe, kes mind pettis ja meie kooselu ajal teise naisega lapse sai? Miks ma kolisin Kanadasse, mitte kuskile soojemasse kliimasse ning lähemale õele ja teistele kallitele? Miks ma otsustasin tööle minna firmasse, kus pidin rabelema 24/7 ja kus mind ei hinnatud? Kõikidel nendel küsimustel võib ju tõepõhi all olla, kuid tänu nendele otsustele ja olukordadele olen mina saanud kogeda, õppida ja areneda. Tänu nendele valikutele on minust saanud see inimene, kes ma täna olen.
Praegu mõistan, et ohvriks olemine ei ole minu olemus, vaid on olnud osa minu loost ja seetõttu igati kasulik kogemus, mistõttu pole vaja tagasi vaadata ja mõelda „Vaene mina!“ ega süüdistada ennast ja teisi.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Silja Silleri raamatust “Rõõmu 50 roosat varjundit”.
