Silja Siller on heaolukoolitaja ja -treener ning joogaõpetaja. Ta on selles valdkonnas töötanud üle 25 aasta. Oma raamatus “Rõõmu 50 roosat varjundit” jagab ta nippe, kuidas igapäevaselt oma ellu ise rõõmu ja rahulolu juurde luua.
Uute olukordade, inimeste ja väljakutsetega hakkama saamine ja nendega kohanemine on midagi, mis kas võtab meie rõõmu või lisab sellele. „Tugevad painduvad puud, kes on õppinud koos tuulega kõikuma, kestavad aastasadu. Teised aga murduvad esimese tuulehooga.“
Arusaam, et miski siin maailmas ei ole igavene ja muutused tervitavad meid iga nurga peal, on vaimse tervise alus. Olles paindlik enda, teiste inimeste ja ka maailma suhtes, suudame hoida oma keset ja vältida iga muutuse puhul purunemist.
Treeneritöös olen pikka aega praktiseerinud paindlikku planeerimist ja harjutanud seda ka nautima. Näiteks kui klient ütleb viimasel minutil, et ta ei saa tulla kokkulepitud ajaks, siis selle asemel et vihastada ja talle teada anda, kui väärtuslik minu aeg on, ma tänan teda ja kinnitan, et see on täiesti OK. Kellel meist ei teki plaanides muutusi? Kõigil tekib. Seetõttu on mul eriti lihtne lasta lahti kinnisideest, et minu päevaplaan peab minema 100% organiseeritud korras. Vahel on ju hea, kui saad täiesti plaaniväliselt kingituseks tunnikese tegeleda oma asjadega.
Kuna me kõik teame, et elu ongi muutused ja nendega toimetulek, siis pole mõtet selga jäigaks ajada ning endale pidevalt liiga teha „oma õigust taga ajades“.
Ma õppisin elus suhteliselt kiiresti selgeks, et minu õigus ei tähenda teiste jaoks mitte kui midagi – mitte et ma siiani ei avastaks end mõttelt, kuidas nad küll ei näe ja miks nad teadlikud ei ole. Võiks ju mõelda, et kui ühiskonnas on mingid reeglid, siis kõik inimesed mõistavad neid üheselt ja peavad nendest kinni. Tegelikkuses on kõik siin elus väga suhteline ja meie õigus sõltub vägagi palju olukorrast ning sellest, millisest vaatenurgast me parasjagu läheneme.
Ma mõtlen sageli linnas ringi kõndides, kuidas inimesed ei pane teisi tähele ja näevad ainult enda ette, tormavad teisele vaat et peaga kõhtu. Ja siis tajun, et kui mul endal on miljon mõtet peas ja torman kuskile, siis ma ju ka ei märka midagi ega kedagi enda ümber. Taolistel hetkedel ma mõistan, et minu õigus muutub täpselt sama moodi ajas ja ruumis – vastavalt vajadustele –, ning selles arusaamas õnnestub mul lahti lasta oma õigusest ja astuda vabadusse.
Palju lihtsam on kulgeda koos vooluga, kui sellele vastu ujuda. Leiame siis igas hetkes midagi head ja liigume sellega koos, mitte ei võitle pidevalt oma plaanide nimel.
„Elu pikkuse ja kestlikkuse huvides on oluline, et inimese kõige paindlikum kehaosa on peidus tema kahe kõrva vahel.“
Joogaõpetaja ja coach’ina näen sageli, kuidas inimesed pusivad mingite mõtete ja teemadega oma elus paar korda ning annavad siis alla, astudes tagasi turvatsooni ja mugavusse. Uued kogemused ja harjumused ongi väljakutsuvad ning nendega harjumine võtab aega, teinekord kohe väga pikka aega.
Olen pikalt tantsinud ja harjutanud ning minu jaoks on erinevad koordinatsiooniharjutused suhteliselt lihtsad, kuid uusi treeningvorme proovides tekib ka minul teinekord tõrge: „Ma ei saa hakkama!“. Seetõttu tean, kui kergelt tuleb soov lõpetada, kapselduda oma mugavustsooni, et mitte naerualuseks jääda. Mäletan, et gümnaasiumis olles ma ei proovinudki uusi asju hirmust, et teised naeravad mind välja ja ma ei kuulu siis enam nende gruppi. Olin nõus koos sõpradega tegema vaid neid asju, mille puhul teadsin, et ma saan hästi hakkama.
Tagantjärgi on kurb mõelda, et jätsin nii palju proovimata ja sõpradega koos minemata, sest kartsin mahajätmist. See oli minu haav aastaid, sest isa oli seda minuga pidevalt teinud – jätnud mind maha rasketesse olukordadesse joobes emaga. Ma ei osanud arvatagi, et kõik inimesed ei käitu nõnda.
Teadlik täiskasvanu mõistab, et mahajätmine on palju sügavam ja suurem teema kui uute asjade proovimine või turvatsoonist välja astudes kohe hakkama saamine. Kas sa hambaid pesed? Aga on sul kunagi olnud hambas auke? Mis juhtub siis, kui avastad hambaaugu, kas lõpetad hammaste pesemise ära? Muidugi ei tähenda üks auk seda, et lõpetaksid hammaste pesemise, taoline mõte tundub lausa absurdina. Olles teadlik oma käitumisest ja mõtetest, suudad valida edasiliikumise ka läbi raskuste ja avardada mõttemaailma uute võimaluste suunas. Kas lõpetad proovimise kohe, kui tuleb tagasilöök, või praktiseerid paindlikkust ja arendad kohenemisvõimet ning teed endale pai – see on alati sinu valik.
Rõõmusaadiku soovitused:
- Praktiseeri teadlikkust läbi eneserefleksiooni: kuula, märka, tunneta – mis on sinu jaoks hetkes oluline ja mida keha sulle räägib. Anna endale võimalus olla kohal ja seeläbi päriselt mõista ennast ja ümbritsevaid inimesi.
- Võta vastutus oma heaolu ja vaimse tervise eest. Iga sinu mõte, tunne ja tegu mõjutab otseselt sinu elukvaliteeti – kas soovid pühenduda rõõmule või raskustele, on alati sinu valik.
- Astu välja oma vanadest mustritest, mis sind ei toeta, ja harjuta paindlikkust nii kahe kõrva vahel kui oma kehas. Üks mõjutab teist ning ainult sisemise koostöö tulemusena saad muuta ebamugavuse mugavaks.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Silja Silleri raamatust “Rõõmu 50 roosat varjundit”.
