Võime avastada tõe igasugustes olukordades, lihtsalt uurides enda juures iga varjatud nurgakest, iga pimedat kohta ja heledat ala, olgu need siis sünged, hirmutavad, jubedad, oivalised, kõhedusttekitavad, pelutavad, rõõmsameelsed, innustavad, rahulikud või raevukad. Võime seda kõike lihtsalt vaadata. Meid julgustatakse selleks mitut moodi ning meditatsioon pakub selleks meetodi.
Paraku kipub aus pilguheit mõttemeelde kujunema üsna haiglaseks ja masendavaks ettevõtmiseks, kui me mediteerima asume. Võime kaotada igasuguse huumoritaju ja istuda, täis sünget otsustavust tungida selle räpase segadiku põhjani. Kui inimesed on sel moel mõnda aega praktiseerinud, tabab neid niisugune süütunne ja äng, et nad varisevad lihtsalt kokku ja võivad küsida kelleltki, keda usaldavad: „Mis rõõmu see kõik valmistab?“Järelikult vajame lisaks selgele pilgule veel teistki olulist elementi – lahkust.
