Paraku kipub aus pilguheit mõttemeelde kujunema üsna haiglaseks ja masendavaks ettevõtmiseks, kui me mediteerima asume. Võime kaotada igasuguse huumoritaju ja istuda, täis sünget otsustavust tungida selle räpase segadiku põhjani. Kui inimesed on sel moel mõnda aega praktiseerinud, tabab neid niisugune süütunne ja äng, et nad varisevad lihtsalt kokku ja võivad küsida kelleltki, keda usaldavad: „Mis rõõmu see kõik valmistab?“
Järelikult vajame lisaks selgele pilgule veel teistki olulist elementi – lahkust. Näib, et selguse ja aususeta me edasi ei liigu. Püsime ühes ja samas nõiaringis. Kuid ausus ilma lahkuseta muudab meid süngeks ja väiklaseks ning peagi näeme me välja, nagu oleksime sidrunit lutsinud. Oleme sisekaemusest nii hõivatud, et minetame igasuguse varasema rahulolu- või tänutunde. Võimust võtab ärritatusetunne, mis tekib meist endist, meie eludest ja teiste inimeste eripäradest. Seetõttu tulebki lahkusele nii palju rõhku panna.
Mõnikord kujutatakse lahkust südamena, oma südame ülesäratamisena. Sageli nimetatakse seda õrnuseks. Mõnikord piirituks sõbralikkuseks. Põhimõtteliselt on lahkus aga elulähedane, proosaline viis kirjeldada seda olulist komponenti, mis kogu pildi tasakaalu viib ja aitab meil tingimusteta rõõmuga ühendust saada. Või nagu on öelnud Vietnami õpetaja Thich Nhat Hanh: „Kannatustest üksi ei piisa.“
Oluline on distsipliin. Kui asume mediteerima, soovitatakse meil tehnika juures püsida ja juhiseid järgida, kuid miks peaksime neis distsipliiniraamides nii karmid olema? Kas me mediteerime, sest „peame“ seda tegema? Kas üritame sel moel saada „heaks“ budistiks, olla õpetaja meele järele või pääseda põrgusse minekust? Suhtumine meditatsiooni käigus esilekerkivasse kujundab suhtumist sellesse, mis meie ülejäänud elus esile kerkib. Niisiis on oluline arendada algusest peale osavõtlikkust koos selge pilguga, harjutada pidevalt kasvava süütunde ja rõhutuse asemel helge ja rõõmsa meeleolu loomist. Vastasel juhul me lihtsalt kahjustame kõiki teisi ja ka iseend. Mitte miski ei vasta kunagi ootustele. Mitte miski pole kunagi piisavalt hea. Ausus ilma lahkuse, huumorimeele ja heasüdamlikkuseta võib olla lihtsalt väiklane. Osutada tõe leidmiseks algusest lõpuni oma südamele pole mitte lihtsalt aususe, vaid ka nähtu suhtes osavõtlikkuse ja lugupidamise küsimus.
Oluline on õppida olema enda vastu lahke, õppida enesest lugu pidama. See on tähtis, sest oma südamesse vaadates ja seal kõike segast ja suurepärast, kibedat ja magusat nähes ei avasta me ainult iseend. Me avastame kõiksust. Kui leiame endas Buddha, siis mõistame, et Buddha on kõigis ja kõiges. Me avastame, et kõik elus ja elutu on ärkvel. Kõik asjad on võrdselt väärtuslikud ja terviklikud ja head ning kõik olendid on võrdselt väärtuslikud ja terviklikud ja head. Vaadates mõtteid ja tundeid huumorimeelega ning avatult, tajume kõiksust. Siin pole juttu ainult isiklikust vabanemisest, vaid sellest, kuidas aidata oma kogukonda, aidata oma perekonda, oma maad ja kogu maailmajagu, rääkimata maailmast ja galaktikast või ükskõik milleni me tahame ulatuda.
Spontaanselt ja loomulikult toimub huvitav üleminek. Me avastame tasapisi, et niivõrd, kui meis on vaprust (tahet näha, otse oma südamele osutada), ja niivõrd, kui meis on lahkust iseenda vastu, leidub meis ka usku, et võime iseennast unustada ja maailmale avaneda.
Ainus põhjus, miks me oma südant ja meelt teistele inimestele ei ava, on segadus, mille nad meis esile kutsuvad ning millega toime tulekuks ei usu me endal julgust ega tervet mõistust jätkuvat. Niivõrd, kui vaatame iseennast selgel ja osavõtlikul pilgul, julgeme me kindlalt ja kartmatult kellelegi teisele silma vaadata.
Allikas: Pema Chödron “Kui kõik variseb kokku“, kirjastus Pilgrim
