“Mida intelligentsem on inimene, seda rohkem leiab ta teistes originaalsust. Tavalised inimesed ei näe teiste inimeste vahel erinevust.” – Blaise Pascal
1. Teadlikkus. Mingu meil parasjagu hästi või halvasti, me omame selle kohta informatsiooni, igal ajahetkel me saame otsustada, kas meil läheb hästi või halvasti – me oleme oma emotsionaalsest seisundist teadlikud. Kuid kui meie elus leiavad aset muutused, kaob ühtlasi ka pidev teadlikkus. Muutused toimuvad pidevalt, tahame seda või mitte.
Muutuseid on kahte liiki – mõjutatavad ja mõjutamatud. Need teised heitke kohe kõrvale, sest neid ei ole võimalik enda kasuks tööle panna. Muutuses olles inimese teadlikkus kahaneb, sest kui sündmuste vahetumine on intensiivsem, peab meie teadvus virksam olema.
Sestap paljud liigikaaslased sätivad end mugavustsooni ja lasevad end juhtida, kas siis sündmustel või teistel inimestel. See on väga ohtlik, sest teise inimese kurjade kavatsuste korral oleme käepikenduseks, just kui lukustatud marionett, mis mängib etendust, mida tal kästakse.
2. Tunnetus. Nii mõnigi inimene ekslikult vastandab kahte teadmise liiki – ratsionaalne-empiiriline ja mõistuslik-tunnetuslik. Kuid igasugune teadmine on nende kahe koostoime, täielikult teineteisest läbilõimunud.
Seega ei piisa ainult teadlikuks saamisest. Vaja on elada ühtlasi ka südamega. Mis, millal, kuidas on sobilik või sobimatu, eetika ja moraal meie eludes, kõik see on subjektiivne ja tunnetuslik. Ka see, kui kõik ei ole nii nagu peab, on täielikult äratundmise küsimus.
Kui meil on teadlikkus ning tunnetus olukorra tõsidusest ning vajame midagi värskendavat, peame seda soovima enda ellu (siin vallanduvad mitmed keerulised protsessid, mida ma ei oska veel seletada.. aga ütleme nii, et sa saad, mida annad, kõik me kümbleme ühes ja samas energia-kvantsupis ning me kõik oleme ehitatud samadest ehituskividest nagu ka meid ümbritsev maailm – mida kiirgame välja, seda neeldub meie sisse).
3. Tahe. Kui me oleme märganud, et miski muu, mitte “mina” juhib meie elutegevust, on ääretult oluline öelda “STOP!” ning panna käsi sellele ette. Ainuüksi sellest ei piisa. Oletagem, et me oleme 24/7 rakkes, kuid see ei tee meid õnnelikumaks, ühtlasi oleme sellest teadlikud. Nüüd ja kohe tuleb see peatada. Olla õnnelik, on igaühe õigus (et mitte öelda kohustus)! Seega, kui inimene tunneb, et vajab muutust, peab seda tahtma, kompromissitult ja kogu hingest.
4. Taktika. Nüüd on punkt, mis haarab enda alla kõik kolm eelnevat punkti. Meil tuleb hakata kindraliks-strateegiks-loogikus-empaadiks-visionääriks-vaimulikuks-spetsialistiks korraga. Liites oma parimad teadmised selge intuitsiooniga, tuleb välja töötada selge plaan, mis kätkeb endas konkreetseid samme, mida on vaja teha selleks, et asjad hakkaksid paremuse poole liikuma.
Siin ei saa keegi teie eest otsustada, sest teie teadmine kuulub teile. Teie tunnetus on omane ainult teile. Nende sümbioos on sama unikaalne nagu ei ole olemas maailmas kahte ühesugust liivatera. Koostöös tugeva vaimutegevusega ning kooskõlastades seda oma tunnetuse, intuitsiooniga joonistuvad välja konkreetsed käigud, mille astumise korral elujärg justkui peaks paranema.
5. Tegutsemine. Kõik see eelnev on väga ilus ja vajalik teadmine. Aga see on kõige raskem koht. Siia jäävad enamik hammasrataste vahelt välja püüdlevaid inimesi kinni. Selleks, et kõik see teadmine rakenduks, tuleb võtta vastu teadlik otsus ja teha need sammud. Esimesed on kõige raskemad. Tuleb rinda pista mitmete tagasilöökidega. Aga kes meist ei oleks käima õppides kukkunud? Ometigi nüüd püsime jalgadel nii, et võiksime lüüa kas või stepp-tantsu.
6. Tagasivaade. Neljas ja viies punkt võtavad enda alla suure töömahu ja aja, aga me ei tea enne, kas need tasuvad ära, kui pole järele vaadanud. Siin tuleb enim rakendada teadlikust ja vähem tunnetust. Olles rakendanud kuu aega esimest 5 punkti, on paras aeg teha puht ratsionaalne tagasivaade – kas asjad liiguvad minu soovitud suunas. Kui ei, tuleb hakata esimesest punktist peale või väga mitme ebaõnnestumise korral see meetod kõrvale heita. Kui jah, siis tuleb minna viimase punkti juurde.
7. Tänulikkus. Kui osutub pärast tagasivaadet, et sa tunned end paremini, tuleb olla tänulik – sellega kiirgad endast positiivset energiat. Tänulik eelkõige endale, enda loojatele ja miks mitte ka universumile. Lõpuks ei olegi objekt, mille suhtes tänulikkust avaldatakse nii primaarne, kuivõrd tänulikkuse tunne, mis vallandab energiavoogusid. Mis omakorda toob samaväärseid, ent teisel kujul, voogusid sisse. Mis võivad avalduda mateerias uute autode-elamispindade-inimeste, milletahes näol, millest puudust oskame tunda.
Kuid pidagem meeles, et tänulikkus ei tohi olla eesmärgistatud millegi saamiseks, sest muidu toob kaasa fataalseid tagajärgi ja seitsme T-tee oma kontseptsioonilt võib viia vastunäidustusteni (teeme kõik nii nagu “peaks” aga jääme aiva õnnetumaks).
Autor: Silver Silm
