Toiduteadlased heidavad artiklis valgust toiduainetele, mis on pungil mürke ja kemikaale, ning pakuvad välja lihtsaid alternatiive puhtama toitumise ja parema tervise nimel.
Puhas toitumine tähendab selliste puuviljade, liha ja juurviljade tarbimist, mis on aretatud, kasvatatud ja edasi müüdud võimalikult vähese töötlusega. Sageli on tegu orgaaniliselt kasvatatud ehk mahetoiduga ja need peaksid ainult harva (kui üldse) sisaldama toidulisandeid.
Tänapäeval pole aga kohati toiduainete tootmisega seotud meetodid ei puhtad ega jätkusuutlikud. Selle tulemusena saab kahjustatud meie tervis, keskkond või hoopis mõlemad. Seega otsustasime toidule läheneda asjatundjate värske pilguga, kes on veetnud pool elu ohutuid ja ohtlikke toite uurides.
Esitasime neile lihtsa küsimuse: “Milliseid toiduained väldiksite?” Nende antud vastused ei moodusta tingimata “keelatud toiduainete” nimekirja, aga käe sirutamine pakutud alternatiivide poole võib tuua kaasa parema tervise ja meelerahu.
1. Endokrinoloog, kes ei söö konserveeritud tomateid
Fredrick vom Saal on Missouri ülikoolis töötav endokrinoloog, kes uurib orgaanilist ühendit nimega bisfenool A.
Probleem: Plekkpurkide sisemust katvad vaiguühendid sisaldavad sünteetilist estrogeeni nimega bisfenool A, mida on seostatud eri haigustega sigimisprobleemidest südamehaiguse, suhkruhaiguse ja ülekaalulisuseni. Kahjuks põhjustab happelisus (mis tomatite puhul on eriti kõrge) bisfenool A imbumist toidu sisse. Uuringute sõnul ületab bisfenool A hulk enamiku inimeste kehas taseme, mis surub alla spermatootlikust ja põhjustab kahjustusi loomade munade kromosoomides. “Tomatipurgist võib saada 50 mikrogrammi bisfenool A-d liitri kohta ja juba sellisel hulgal on inimestele – eriti noortele inimestele – suur mõju,” ütleb vom Saal. “Mina ei lähe konserveeritud tomatitele lähedalegi.”
Lahendus: Eelista tomateid klaaspurkides (mis ei vaja vaiguühendeid) või Tetra Paki pakendeis.
Odavam variant: Kui retsept seda võimaldab, asenda konserveeritud tomatid klaaspurgis müüdava tomatipüreega. Otsi poest püreed, milles oleks madal naatriumi ja lisandite hulk, või kohanda retsepti.
2. Talunik, kes ei söö maisitoidul kasvatatud lehmade liha
Joel Salatin on firma Polyface Farms kaasomanik ja poole tosina jätkusuutlikust loomakasvatusest rääkiva raamatu autor.
Probleem: Kariloomad on looduslikult arenenud sööma rohtu, mitte teravilja. Tänapäeval aga söödavad suurfarmide pidajad neile maisi ja sojaube, mis loomi tapale viimiseks kiiremini nuumavad. Kuid suurem kasu karjapidajatele ja madalamad hinnad toidupoes tähendavad meie jaoks vähem toiteväärtust.
Hiljutises mahukas uurimuses, mille viis läbi Ühendriikide põllumajandusministeerium koostöös Clemsoni ülikooli teadlastega, selgus, et võrreldes maisitoidul kasvanud loomade lihaga oli rohusöödaga toidetud loomade lihas rohkem beetakaroteeni, E-vitamiini, omega-3 rasvhappeid, konjugeeritud linoleenhappeid (CLA-d), kaltsiumi, magneesiumi ja kaaliumi, aga vähem omega-6 happeid, mis põhjustavad põletikku, ja küllastunud rasvu, mida on seostatud südamehaigustega. “Peame arvestama tõsiasjaga, et lehmad on taimtoidulised ja neile ei tohiks sööta maisi ja kanasõnnikut,” sõnab Salatin.
Lahendus: Osta rohusöödaga toidetud lehmade liha, mida võib leida eritoidupoodidest ja väiketurgudelt. Tavaliselt on sellisel lihal märge küljes, sest see nõuab lisahinda, aga kui märge puudub, võib liha päritolu kohta küsida ka lihunikult.
Odavam variant: Kondiga lehmaliha on soodsam, sest kontide eemaldamise eest võetakse lisatasu. Lisaks võid liha osta otse oma kohaliku loomapidaja käest.
3. Toksikoloog, kes ei söö mikrolaineahjus valmistatud popkorni
Olga Naidenko töötab vanemteadlasena firmas Environmental Working Group.
Probleem: Popkornikoti sisemust katvad kemikaalid, mille hulgas on ka perfluorooktaanhape (PFOA), kuuluvad ühendite klassi, mida on hiljutise UCLA ülikooli uuringu sõnul võimalik seostada ka inimestel esinevate viljatusprobleemidega. Loomakatsetes põhjustasid need kemikaalid maksa-, munandite ja pankreasevähki.
Uuringud näitavad, et mikrolaineahi põhjustab kemikaalide aurustumist ja popkorni sisse imendumist. “Need kemikaalid püsivad inimkehas aastaid ja kuhjuvad sinna,” lausub Naidenko. Seepärast muretsevadki uurijad, et kemikaalide hulk inimestes võib läheneda tasemeni, mis põhjustab katseloomades vähki. DuPont ja teised kemikaalide tootmisega tegelevad firmad on lubanud PFOA turult eemaldada 2015. aastaks Ühendriikide Keskkonnakaitse Agentuuri vabatahtliku plaani järgi, aga selle tähtajani jäävas ajavahemikus müüakse veel miljoneid kotitäisi popkorni.
Lahendus: Kuumuta naturaalseid maisiteri vanamoelisel viisil: pannil. Maitsestamiseks võid lisada tõelist võid või kuivatatud maitseaineid, näiteks tillilehti, juurviljalaaste või puljongit.
Odavam variant: Ise popkorni valmistamine on niigi üliodav.
4. Suurtalupidaja, kes ei söö mitteorgaaniliselt kasvatatud kartuleid
Jeffrey Moyer on riikliku mahetoidukasvatuse reguleerimisega tegeleva organisatsiooni juhatuse liige.
Probleem: Juurviljad imavad endasse taime-, putuka- ja seenemürke, mis mulda satuvad. USA kõige populaarsemaid juurvilju ehk kartuleid töödeldakse kasvuhooajal seenemürkidega, pärast mida piserdatakse need üle ka taimemürkidega, et tappa enne saagikoristust vintsked umbrohud. Kui mugulad on üles võetud, töödeldakse kartuleid veel kord, et takistada uute võrsete tekkimist. “Proovige ise järele. Ostke poest tavaline kartul ja püüdke sellele võrseid kasvatada. Seda ei juhtu,” ütleb Moyer, kes töötab ka talupidajana Rodale’i instituudis, mis kuulub firmale Rodale Inc. – ühtlasi ka ajakirja “Prevention” kirjastajale. “Olen rääkinud kartulikasvatajatega, kes ütlevad otse välja, et ei sööks enda kasvatatud kartuleid kunagi. Neil on eraldi maalapid, kus nad kasvatavad endale kartuleid kemikaale kasutamata.”
Lahendus: Osta orgaaniliselt kasvatatud kartuleid. Lihtsalt kartulite pesemisest ei piisa selleks, et viljalihasse imendunud kemikaale välja saada.
Odavam variant: Orgaaniliselt kasvatatud kartulid maksavad ainult 1–2 dollarit poole kilo kohta, mis on tavalistest kartulitest ainult pisut kallim.
5. Kalastusekspert, kes ei söö kalafarmides kasvatatud lõhet
Albany ülikoolis asuva Tervise- ja Keskkonnainstituudi juhataja doktor David Carpenter avaldas ajakirjas “Science” suure uurimuse kalade saastatusest.
Probleem: Looduse eesmärk ei olnud lõhede toppimine kalafarmidesse, kus neile toidetakse soja, kanakuutide põrandakatet ja hüdrolüüsitud kanasulgi. Selle tulemusena on farmides kasvatatud lõhedes madalam D-vitamiini tase ja suurem hulk saasteaineid, mille hulka kuuluvad kantserogeenid, polüklooritud bifenüülid, broomiga töödeldud mittepõlevad ained ja pestitsiidid nagu dioksiin ja DDT.
Carpenteri sõnul on kõige saastatumad kalad Põhja-Euroopas ja neid kalu võib leida ka ameeriklaste toidulaualt. “Selleks, et mitte suurendada riski vähki haigestuda, võib nõnda kasvatatud lõhet süüa kõige sagedamini kord iga viie kuu tagant,” ütleb Carpenter, kelle 2004. aasta uurimus kalade saastatusest pälvis laia meediatähelepanu. “Olukord on tõesti nii halb.” Eelteaduslikud uuringud on leidnud ka seose DDT, suhkurtõve ja ülekaalulisuse vahel, aga mõned toiduteadlased usuvad, et omega-3 hapete hüved on seda riski väärt. Muretsema paneb ka nende kalade töötlemiseks kasutatavate antibiootikumide ja putukamürkide kõrge tase. Kui süüa kalafarmis kasvatatud lõhet, saab annuse neidsamu ravimeid ja kemikaale.
Lahendus: Söö parem loodusest püütud Alaska lõhet. Kui pakendil on kirjas “värske Atlandi kala”, on see kalafarmis kasvatatud. Metsikute Atlandi ookeanist pärit lõhede püüdmisega ei tegele maailmas enam ükski suurem kalatöötluskeskus.
Odavam variant: Konserveeritud lõhet, mis on peaaegu eranditult otse loodusest püütud, saab poest osta hinnaga alates 3 dollarit purgist.
6. Vähiteadlane, kes ei joo tehishormoonidega töödeldud piima
Rick North juhib kampaaniat nimega “Campaign for Safe Food at the Oregon Physicians for Social Responsibility” ja on Ameerika vähiühingu Oregoni haru endine tegevjuht.
Probleem: Piimatootjad annavad lüpsilehmadele nende piimahulga suurendamiseks rekombinantset lehmade kasvuhormooni, mida tuntakse lühemalt ka nime rBGH või rBST all. Hormoon rBGH aga suurendab ka udarapõletiku ohtu ja võib põhjustada isegi mädaeritust piimas. Lisaks suurendab see piimas hormooni nimega insuliinitaoline kasvufaktor 1 (IGF-1) tekkimise ohtu. Inimestes võib IGF-1 kõrge tase põhjustada rinna-, eesnäärme- ja käärsoolevähki. “Kui valitsus kiitis heaks rBGH kasutamise, siis arvati, et piimas leiduv IGF-1 laguneb inimese seedetraktis ära,” ütleb North. Mitme iseseisva uuringu tulemustest aga ilmneb, et piimas sisalduv kaseiin takistab valdaval osal IGF-1 hormoonil lagunemast. “Pole olemas sajaprotsendilist tõestust, et see hormoon suurendab inimestes vähi tekkimise riski,” tunnistab North. “Sellest hoolimata on rBGH keelustatud enamikus arenenud riikides.”
Lahendus: Kontrolli piimapakilt, kas see on valmistatud ilma rBGH ja rBST ühenditeta ning toodetud ilma tehislike hormoonideta, või osta hoopis orgaanilist piima.
7. Mahetoitude ekspert, kes ei söö tavalisi õunu
Endine põllumajandusfirma tegevjuht Mark Kastel töötab kaasjuhina Cornucopia instituudis, mis on orgaaniliste toitude kasvatamist toetav ja põllumajanduspoliitikaga tegelev uurimisasutus.
Probleem: Kui sügisel koristatavad puuviljad peaksid maha võistluse, kus auhinnatakse enim putukamürkidega kastetud vilja, siis võidaksid õunad. Miks? Sest iga õun korjatakse eraldi (kõik ühe puu omad ühtekokku), et iga õunasort võiks säilitada oma iseloomuliku maitse. Seetõttu ei teki õuntel kahjurite vastu tõrjevõimet ja neid tuleb sageli piserdada. Õunakasvatajate sõnul ei ole tõrjevahendite jäänused ohtlikud, aga Kastel vastab sellele, et loogiliselt võttes tuleks vähendada kokkupuudet mürkidega, vältides enim tõrjevahenditega immutatud tooteid, nagu seda on õunad. “Istandustöölistel on suurem tõenäosus haigestuda paljudesse eri vähktõbedesse,” ütleb ta. Ja üha enam uurimusi on hakanud seostama kõikidest allikatest pärit putukamürkide kõrget kehakoormust Parkinsoni tõvega.
Lahendus: Osta orgaaniliselt kasvatatud õunu.
Odavam variant: Kui sa ei suuda endale orgaaniliselt kasvatatud õunu lubada, siis pese ja koori õunad enne söömist. Kastel aga ise sellist kompromissi ei tee. “Pigem lepiksin sellega, et ei osta mõnd uut kallist elektroonilist vidinat,” ütleb ta. “Kõigest paar sellist otsust võivad tervel perel võimaldada orgaaniliselt toituda.”
Allikas: http://healthfreedoms.org
Tõlkinud Joonas Orav
