Mind hakkas teadlikkuse teema huvitama perioodil, kui mind vaevas sageli ärevus. Sain ise väga hästi aru, et mu hirmudel ja sellest tulenevatel kehaaistingutel pole reaalsusega suurt midagi pistmist. Kõik oli minu mõtete loodud virtuaalmaailm. Oluline on eristada reaalmaailma ja virtuaalmaailma. Reaalmaailm on see tegelikkus, mis meie ümber tegelikult on, mida tajume oma meeltega siin ja praegu. Virtuaalmaailma loovad meie mõtted ja mälestused, mis hakkavad saadud ja kogetud infot kommenteerima. Kui elame pidevalt oma mõtete virrvarris, siis jätame märkamata selle, mis meie ümber tegelikult toimub. Olles hetkes kohal, saame hingekosutavaid ja rikastavaid kogemusi: tunneme rannas jalutades talla all liivaterade mõnusat krudinat, õrna tuule pehmet paitust nahal, märkame inimesi, kellega koos oleme. Tunneme, kuidas värske õhk siseneb kehasse, kuidas see meid kosutab ja värske energiaga laeb.
Uue mõtteraja loomine
Meie ajus on 100 miljardit närvirakku, mis omavahel infot vahetavad. Igal neuronil ehk närvirakul on keskmiselt 5000 ühendust. Iga mõte on teatud närvivõrgustiku aktiveerimine. Mida rohkem me sama mõtet mõtleme või tegevust kordame, seda tugevamaks võrgustik muutub. Seetõttu on välja kujunenud mõttemustreid ja harjumusi raske muuta – me oleme need teerajad nii sügavaks tallanud, et kipume ikka samasse rööpasse astuma. Nii kulgeme „autopiloodil” tuttavatel teedel. Kui oleme teadlikud ning vaatame elu laiemalt, saame ise suunda valida ja oma elu juhtida.
Tänu aju plastilisusele, saame teoks teha soovitud muutusi. Kui hakkame kordama uut mõtet või tegevust, mida soovime oma ellu tuua, hakkab uus rada nagu plastiliin soovitud kuju võtma. Psühhiaater Jeffery M. Schwartz soovitab tuletada mõtete puhul endale meelde reeglit “kasuta seda, või see läheb kaduma”. Kui astume oma sundmõtetest mööda ja keskendume millelegi rõõmustavale, siis jääb sundmõtet hoidev närvivõrgustik järjest nõrgemaks.
Kui sellest ühel hetkel aru sain, siis loobusin ärevushoo saabudes toitmast oma virtuaalmaailma hirmumõtteid kõige sellega, mis võib juhtuda (nüüd minestan ära, saan südamerabanduse jne). Õppisin tooma ennast reaalsesse situatsiooni ja valima uusi mõtteid. Hakkasin hoopis naljatades endalt küsima: “Kuidas saab veel paremaks minna?” See küsimus jooksutas mu hirmumõtete “vabriku” kinni – meil käib siin praegu paanikahoo genereerimine ja sina esitad sellise küsimuse? Mismõttes, kuidas saab veel paremaks minna?
Aga huvitaval kombel sel hetkel ärevust tekitavad mõtted peatusid ja ärevusest tulenenud kehaaistingud vaibusid. Kui lõpetame oma mõttemustri toitmise harjumuspäraste hirmumõtetega ja valime midagi täiesti ootamatut ja tavatut, loomegi uue närvivõrgustiku, mis meid uuele rajale aitab.
Siinkohal on hästi oluline see, et me mitte ei hakka tekkinud mõtteid ja tundeid eemale tõrjuma, vaid hoidume lihtsalt neile järele andmast. Alati, kui hakkame millegi vastu võitlema, toidame oma energiaga hoopis seda, mille vastu võitleme. Kui pehmelt ja leebelt mööda astume ja teise tee valime, siis ei sünni võitlust ja asi laheneb rahumeelselt.
Teadlikkuse harjutus: Elamine küsimises
Oma elu saame luua, esitades avatud küsimusi. Esitades küsimusi vastuseid eeldamata, hoiame end pidevalt avatuna meid ümbritsevate võimaluste märkamiseks. Nii lihtne on öelda: “Ma ei tea” või “See pole võimalik”, aga palju põnevam on endalt küsida, kuidas ma saan luua võimaluse selle teadasaamiseks või kuidas see võimalikuks teha. Selline lähenemine väljakutsetele muudab meid palju dünaamilisemaks muutustega kohanemisel ja edasiviivate lahenduste leidmisel.
Küsimuste esitamine on väga tuntud soovitus ka mitmete loovustehnikate puhul, sest loovad ideed armastavad mängulisi ja uudishimulikke inimesi. Tavaliselt soovitatakse esimesi pähe tulnud ideid ignoreerida ja jätkata küsimuste esitamist. Nii on võimalik avastada midagi uut ja põnevat, sest esimesed vastused sünnivad tavaliselt automaatselt meile juba teada-tuntud info hulgast.
Küsimused aitavad meil oma uskumusi, vaatepunkte ja hinnanguid kahtluse alla seada, et me neid vankumatu tõena ei võtaks. Kui mul on kindel veendumus, et ma tean kõigest kõike, siis ei jäta ma endale mingit ruumi uue avastamiseks. Kui ma valin uskumuse, et ma ei saa oma elus midagi paremaks muuta, siis panen lukku uksed, mille kaudu saaksin luua väga suuri muutusi.
Muuda kõik oma probleemid küsimusteks. Küsimuse esitamine suudab äratada uudishimu ja kujutlusvõime ning paneb avardama seniseid teadmisi. Anti Kidron nimetab küsimusi tabavalt tõe uksele koputamiseks, teeviidaks tundmatul alal, uute ideede õngitsemise konksuks ja lukus laegast avavaks võtmeks. Nii see on ja edasiviivate küsimuste esitamine on suurepärane vaimne tööriist.
Esita endale päeva jooksul regulaarselt nn valveküsimusi (NB! Ära jää seejuures vastuste otsimisse kinni, lihtsalt küsi):
- Kuidas mu keha end praegu tunneb? Milliseid sõnumeid mu keha mulle edastab?
- Kus see tunne mu kehas paikneb?
- Kas see tegevus heliseb mu hingega kaasa?
- Mida ma tegelikult tahan?
- Kas ma teen seda praegu harjumusest või teadlikkusest lähtuvalt?
- Kas ma olen kohal siin ja praegu?
Märkad peagi, kuidas oled astunud suured sammud teadlikuma elu suunas ning oled iseendaga ning oma eluga paremas kontaktis.
* Artikkel Jaana Ojakääru raamatu “Loova elu teejuht” põhjal
Autor: Jaana Ojakäär-Kitsing
Allikas: Hullusest päästab meid teadlikkus, mitte unelemine!
Arenda kohalolekut teadliku kõnniga
Luues täiuslikku suhet: Teadliku partnerluse kümme omadust
Osho: elukunsti saladus on elada täie teadlikkusega
