Kõigil meil on vaja vahel pisut privaatsust, vaikset kohakest, kus olla segamatult ja turvaliselt. Kohta, kus saad unistada ja kuhu kutsud teisi vaid siis, kui tunned selleks soovi.
Küllap on igal inimesel olnud lapsepõlves mingi salakoht, olgu selleks onn puu otsas, puuriidatagune või trepialune. See on koht, kus laps on saanud end hästi ja kindlalt tunda, lubanud unistustel lennata. Kes on lugenud Mira Lobe “Vanaema õunapuu otsas”, see teab, millest ma räägin.
