Kui inimene ei ole mingi asjaga oma elus rahul, siis ta saab küsida enda käest, kuidas ta saaks seda ümber luua, et ta oleks sellega rahul. Siin ei ole tähtis, kas see on seotud valitsusega, kas see on seotud lihtsalt tänavate korrastamisega, vaid kui sa soovid midagi muuta, siis sa muudad seda ja see tähendabki, et sa vastutad enda elu eest 100% ise. Mitte keegi teine, mitte ükski teine inimene ega institutsioon ega süsteem ei vastuta meie elu eest.
Väga sageli kipuvad inimesed minema ohvrirolli, kuna neil on tunne, et nemad ei saa seda või teist olukorda muuta. Tegelikult saab kõike muuta, kui on soovi. Alustada saab enda suhtumise muutmisest – näha olukordades lahendamist vajavaid ülesandeid, mitte takistusi. Absoluutselt iga olukorda on võimalik vaadelda, leides lahendusi. Selles seisnebki see erinevus nende inimeste, kes vastutavad oma elu eest, ja nende vahel, kes ei taha 100% vastutust võtta.
Igal inimesel kaasneb oma elu eest 100-protsendilise vastutuse võtmisega väga suur vaimne areng, sest nüüd ei suuna ta enam vastutust harjumuspäraselt kellelegi teisele. Selle lause ilmestamiseks võiks igaüks mõelda näiteks oma eilse päeva peale ja mõelda, kas ta päeva jooksul korrakski mõtles, et näe, see asi on halvasti, aga selles on süüdi keegi teine.
Näiteks kui kõnniteed on libedad, saadakse tihti pahaseks või vihaseks, et kojamees pole käinud. Näiteks kui istun autoga ummikus, tekib mõte, et need teised autod siin on kuidagi selles süüdi. Või näiteks ma sain kehva palga – küll ikka see ettevõtte juht on kehv, et ta ei maksa rohkem palka. Absoluutselt kõige puhul, millega me elus rahul ei ole – oma rahulolematuse eest me vastutame 100% ise – ja siin ongi see teadvustamise koht, kas me tahame jätkuvalt mängida seda mängu, et vastutavad justkui teised või võtame ise oma elu eest täieliku vastutuse.
Eelpool kirjeldatud näidete puhul saab kohe tuua lahendusi. Näiteks kõnnitee on libe ja kojamehe asi on panna liiva – see on tõsi, aga me saame alati vältida seda teed, kui me ei taha seda mööda minna. Me saame ise liivatada või kanda naeltega taldu – või kasvõi uisutada – asja mõte on selles, et tuleb leida lahendusi, mitte probleeme. Me ise vastutame alati 100% kõige eest, mis meie elus toimub. See on üks vaimse kasvu alustalasid. Ma teadvustan endale teadlikult, et ma võtan enda elu eest 100-protsendilise vastutuse. Absoluutselt kõiges, mis puudutab minu elu, ma võtan enda kätte vastutuse.
Näide. Inimene läheb arsti juurde ja arvab, et arst peaks talle peale vaadates kohe teadma, kuidas on teda kõige parem sellest haigusest terveks ravida. Patsient eeldab, et arst vastutab tema haiguse eest – talle näib, et ta annab vastutuse oma haiguse eest arstile. Tegelikkuses see nii ei ole – vaadates erinevaid regulatsioone, näeme, et arstil on ravijuhend. Ravijuhendit järgides arst ikkagi ei vastuta inimese haiguse kulgemise ja kõige muu eest. Seega, inimesele küll näib, et ta andis vastutuse arstile, aga tegelikult vastutab sisuliselt ikkagi inimene ise oma elu eest. Inimene vastutab ka omale haiguse „võtmise” eest ja selle eest, et ta haiguse võidab. Ta vastutab selle eest, et ta kogu selle protsessi jooksul maksimaalselt toetab oma keha tervisliku eluviisiga: tervisliku toiduga ja liikumisega ning ka positiivsete, jõudu andvate mõtetega. Ta vastutab ka selle eest, millise diagnoosini tema puhul jõutakse ja kas ta on rahul selle diagnoosiga või mitte. Veelkord – me peaksime igas valdkonnas enda eest maksimaalselt vastutama. See ei tähenda, et me ei tohi teisi inimesi usaldada. Teisi inimesi on vajalik erinevate protsesside jooksul usaldada, kuid me peame teadvustama iseendale, et tegelikult kõik, mis juhtub meie elus, on meie enda vastutada. See on teadlik teadvustamine, 100% vastutuse võtmine. Kordame veelkord: absoluutselt kõige eest, mis minu elus juhtub, ma vastutan 100%. Mida laiahaardelisemalt seda mõtestada suudetakse, seda parem.
Alguses võib see olla väga hirmutav, sest me oleme harjunud, et mingite asjade eest vastutab valitsus, mingite asjade eest kojamees jne, jne. Ja kui nemad seda ei tee, siis on hea lihtne süüdistada, et see või teine ei teinud seda või toda, mida tema tegema pidi. Tõsi – kõikide kokkulepete kohaselt peakski iga inimene tegema seda, mis tema vastutusalasse on antud, aga oma elu eest vastutame me pidevalt ise, isegi siis, kui teised osapooled ei tee oma asju. Kui miski segab meie elu, siis on meil võimalus teha see asi ümber või siis kujundada oma elu teistmoodi. Seega kõige eest, mis meie elus toimub, vastutame me ise ja kõik muu on näiline – me saame vaid näiliselt oma vastutust kellelegi teisele veeretada. Kui me vastutame kogu aeg oma elu eest täielikult, siis on meil pidevalt ka vabadus otsustada, mida me tunneme, kogeme ja läbime.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim Poolt välja antud Elu muutev hüpnoos: kuidas saada teadlikuks oma tõelisest olemusest?
