Kadri Luik on kirjutanud oma raamatus "Julgus mõelda, julgus öelda 2": "Ma ei pea end alla suruma ning käituma teiste tahtmist mööda, et olla armastatud, hinnatud ning tunnustatud. Inimlik, aga kurb, kuidas me oleme loonud oma lastele ja kallimatele miljoneid tingimusi, kuidas nad peaksid olema meie väärilised. Samal ajal ilmselt tundes iseennast väärtusetuna, sest miks muidu on meil vaja neid joone järgi voolitud inimolendeid - eks ikka selleks, et kellelegi teisele oma hinda tõestada."
Mul kulus väga palju aastaid, et mu ellu jõuaks kohale üks lihtne tõde – ma ei võlgne mitte kellelegi midagi. Ma ei pea õigustama enda valikuid ning otsuseid, ma ei pea tõestama mitte kellelegi, et ma väärin elu siin universumis. See, et inimesed rabavad end surnuks või ajavad taga lõputuid diplomeid, on justkui appikarje: märgake ja tunnustage mind, vaadake, ma väärin olemast sinu laps, sõber, kolleeg!Mõni inimene õigustab aastaid oma partnerivalikuid: “Ema, ma ju armastan teda, ta on tõesti suurepärane mees/naine.” Mida kuradit?!
