Temal on mitmeid nimetusi, temast aru saamiseks pead olema tühi sisemuses ja kuulatama hoolega, et mõista igivana müsteeriumit. Kuningas Saalomon nägi unes, kuis jumal andis talle võime rääkida lindude ja loomade keeles. Hommikul ärgates see oligi nii, tark kuningas kuulis kahte tuvi oma aias kõnelemas.
Vana Eesti rahvas on samuti tuntud, kui linnurahvas või kuidas Lennart Meri meid nimetab Vesilinnurahvaks (s.h. teised Soome-Ugri hõimud). Laste muinaslood ja muinasjutud on läbi põimitud katketest, kuis inimesed olevat ennemuiste suhelnud sirisevate linnukestega. Sama tulemuseni jõudsin minagi, kui lapsepõlves kord üks harakas koputas meie aknale ja ema ütles seepeale, et postkontorisse on vaja minna.
Nüüd hiljem inimesekasvu saanuna temalt küsinuna, vastas ema selle peale “ja nii ongi.” Taolised märkused on meie kultuuriruumi ja rahva alateadvuse sügavustesse süüvinud. Igaüks peab meist iseloomulikuks erinevaid loodusnähtusi ning ikka veel hirmutab meid metsa sügavus, kui me temalt luba pole küsinud.
Ammuste sakraalsete riituste juures olid samuti olulist osa edendamas labürindid, mida on leitud Aegna ja Aksi saartelt ning Hiiumaalt. Püha looduse kultus on sügaval meie rahva mälus. Labürinti sisenemine tähendab sisenemist omaenda alateadvusse. See on pikk rännak eluteel, mida on võimalik võimendada loomulike mustrite kaudu.
Meie väljend elukeerdtee on hea näidend sellest, kuis me ikka veel mängime seda ürgset mängu iseendis. Laseme kõlada looduse häältel iseenda sees ja vahel mõtiskleme Fred Jüssi öeldud sõnade üle “kuidas Eestlane ikka on pidanud pühana mõnda kivi, puud või mäge.” See on meie paatos, meie endi kultuurne elulugu, mida tuleb säilitada sel linnastumise perioodil.
“Vanarahvas ju ikka küsinud puudelt, et kas nad tohivad ta maha raiuda ning puud olnud ikka nõus. Tuleb luba küsida,” ütleb Mikk Sarv. Tema sulest pärineb palju huvitavaid teadmisi meie armsast kulla kuust. Kuid tagasi linnukeele juurde, vana Aegiptuse (nagu Aesti), hieroglüüfe kutsutakse Lindude Tähestikuks. Üks definitsioon rohelisest keelest leidub ka Saamide pärimuse juures, nimelt joiku laul.
Joikud on enamasti improviseeritud laulud, millel puudub üldjuhul sõnaline tähendus. See eest, ta omab endas ürgsust, mida me kõik kaebame. Ühenduslüli tänase, homse ja ennemuistse vahel seisnebki meie pärimuse väärtustamises. Köitvad mustrid, rahvariided, oma toidu kasvatamine, see kõik on osa meie hingel lasuvast igatsusest millegi järele. See on kirg, mis paneb meie südamed põksuma.
Laul tuletab meile meelde ammukustunud mälestusi, kauneid hetki ja vahest ka meie esivanemate tundmusi, mil nad tatsusid siin maa pääl. Näiteks meie kaunis regilaul on monotoonne, kaheksandik silbil baseeruv laul. Teda lauldes, me kogeme ühendust. Meie mõtted jooksevad tühjaks ja me lihtsalt laulame.
Samasuguseid sensatsioone võime tajuda, kui najatume vastu suurt tammepuud. Seisame looduskaunis paigas või hoopistükkis oleme armunud. Armunute keel on sosin, kui olete ehk märganud. Valjult on vaid siis vaja rääkida, kui me oleme kauge maa taga või väriseme väga erineval lainesagedusel. Lauluviis õnneks purustab inimeste vahelisi piire ja samuti taktitundeliselt lausutud sõnad.
Kuid ärgem unustagem häälikute jõudu. Joiku on mõnes mõttes Suure Hinge kanaldamine, kus laulja võtab ühendust mõne koha-, elemendi või nähtuse vaimuga ja laseb tal kõlada läbi laulu. Sama võime tähendada Ameerika Indiaanlastelt, kes teavad, et kõigel elaval on hing. Meiegi Eestlastena teame seda, jumalasse väga ei usu, aga kõik me teame, et inimesel on hing!
Autor: Simo Santeri Virtanen
Allikas: Maagiline käbinääre: kuidas seda puhastada ja taas tööle saada?
8 märki, mis näitavad, et sa oled universumiga sünkroonsuses
Kui kohtad mõnda neist loomadest, siis on see märguanne “ülevalt”, mida tasub tähele panna
