Kui Isaac Asimovilt küsiti 1964. aastal milline on elu näiteks 50 aasta pärast, vastas kuulus ulmekirjanik ja robotitele reeglite looja, et aastal 2014 pole robotid veel levinud, need on olemas, aga veel mitte kõige priimamad. Tänapäeval maailmas ringi vaadates, uudiseid lugedes ning jutte kuulates võib öelda, et Asimovi ennustus on enam-vähem tõene. Roboteid nagu oleks, aga mitte sedavõrd, et oskaks kohe mõnele osutada või tegude pärast kiita. Kindla peale võib aga öelda, et uudiseid robotite ajastu saabumisest on olnud viimasel ajal rohkem kui viimase kümnekonna aasta jooksul keskmiselt.
Enne kui viimase aja robotiuudistesse põgusalt sukelduda, väärib mõtlemist probleem, milles on osaliselt süüdi mainitud Isaac Asimov oma robotitele mõeldud reeglitega.
- Robot ei tohi inimesele viga teha ega oma tegevuse või tegevusetuseta lasta inimesele halba juhtuda.
- Robot peab täitma inimese käske, väljaarvatud kui need on vastuolus esimese seadusega.
- Robot peab kaitsma oma eksistentsi sedavõrd kui see pole vastuolus eelmise kahe seadusega.
Probleem nende seadustega on selles, et inimesed teevad teineteisele halba ja robot peaks seda takistama. Pealegi õnnestub robotitel teha inimestele halba täiesti tahtmatult, püüdes teha midagi head või vähemalt õiget.
Nagu näiteks aidata poekülastajatel sisseoste sooritada. Üks USA tööriista ja ehitustarvete kaubamaja katsetab hetkel nelja poelettide vahel ringiliikuvat robotit. Masinast ostuabilise ekraanil kuvatakse poes müüdavaid kaupu. Juhul kui klient on mõnest esitletud kaubast huvitatud, juhatab robotist abiline poekülastaja märgitud kaubaga riiuli juurde. Asimovi reegli järgi peaks robot kaitsma oma kliendi huve, aga see oleks vastuolus poepidajast käskija huvidega. Sündiv dilemma võib mõjuda roboti vaimule halvavalt.
Kusjuures inimestel paistab jaguvat empaatiat ka robotite jaoks. Võimalik, et tegemist on lihtsalt uudse olukorraga, mille jaoks puudub meis evolutsiooni loodud programmvaras vastav tingimus. See tähendab, et oleme empaatiavõimelised inimeste ja loomade puhul ega oska roboti juhtumil vahet teha. Saksamaal, Esseni Ülikoolis registreeriti uuritavate emotsionaalset seisundit naha takistuse ja aju skaneerimise teel ajal, kui neile näidati videoklippe robotite vägivaldse kiusamisega. Muuhulgas tõmmati roboti pähe kilekott ja “teda”, õigemini “seda” püüti kägistada. Uuritavates põhjustas robotite taoline ränk kohtlemine ängi ning kaastunnet.
Olukorra teeb keeruliseks Jaapani robotivalmistaja Softbank’i avaldus esimeste emotsionaalsete robotite loomisest ja nende peatsest “tööle” suunamisest poodidesse ning lastehoidu ja vanemate inimeste hooldesse. Pepperi ehk pipra nimeline robot (vaata videot) sisaldab inimese käitumiselt õppivat emotsioonide masinat, tänu millele muutub masin pärast põgusat suhtlust üha inimlikumaks. 12-tunnise toiteallika kustumise peale oskab nutikas robot isegi end ise laadima panna. Värskete uudiste järgi asuvad lähitulevikus 1000 1.2 meetri kõrgust Pepperit müüma jaapanlastele kohvi.
Mis on omakorda huvitav, sest uudised Austraaliast viitavad, et jaapanlastega võrreldes on hoopiski nemad robotite suhtes usaldavamad. Väite taga on võrdlev katse, milles naise välimusega robot Geminoid palus Austraalia ja Jaapani elanikel sooritada pisikesi ülesandeid ning esitada talle erinevaid küsimusi. Tokyos ja Sydneys korraldatud uuring võimaldas hinnata osalejate suhtumist masininimesse. Selgus, et austraallastele meeldis robot rohkem kui jaapanlastele, nad olid suhtlemisel avatumad, nende jaoks tundus robot intelligentsema ja turvalisemana kui jaapani uuritavate rühmale. Tulemus on üllatav, sest levinud arusaama järgi peaks läänlased olema robotite suhtes tõrjuvamad ning jaapanlased vastuvõtlikumad. Olukorra muudab keeruliseks asjaolu, et lisaks peatsele kohtumisele robot-barristadega on hommikumaal poliitiline kava massiliseks robotite kaasamiseks inimeste igapäevaellu. Saab näha kas robot jätab mõne jaapanlase kohvist ilma kui arvab, et selleks päevaks aitab ja inimesele oleks parem puhata.
Autor: Kristjan Port
