Esimene veendumus: ka see läheb mööda
Palju aastaid tagasi – kui ma elasin läbi valulist lahutust – soovitas austatud õpetaja mul elukriisis sellest tarkusest lohutust leida. Ei tundu nii, et need neli sõna võiksid midagi muuta. Ometi need selgelt tegid seda (ja ma olen talle selle helde nõuande eest ääretult tänulik). Minu jaoks oli see nagu palsam veel hellale vigastusele, mis aitas mul meenutada, et tulevik tuleb helgem. Ja tõsiasja, et rasked kogemused ei jää kunagi püsima, kuid vankumatult kannatlikud inimesed jäävad alati.
Teine veendumus: iga näiliselt kohutav olukord lõpeb alati hästi
Filosoof Arthur Schopenhauer pani selle põhimõtte kirja, kui pakkus välja, et elu peab elama ettenägelikkusega, aga seda saab mõista ainult tagantjärele tarkusega. Ainult siis, kui me oma elule tagasi vaatame, oskame sündmusi ühendada ja mõista, kuidas kõik, mis juhtus, toimus meie suurima õnne heaks. Meie parima kasvu heaks.
See, mida me raskuste keskel pidasime koormaks, muutub aja möödudes õnnistuseks. See teeb meie elu märgatavalt paremaks. Palun ära seda mõtet kunagi unusta. See on mind nii hästi teeninud.
Kolmas veendumus: kui see aitab sul kasvada, pole see mure, vaid tasu
Minu jaoks on täiega elatud elu peamine eesmärk oma vanade haavade tervendamine, loomulike annete täielik arendamine ja tõusmine kõigeni, milleks me loodud oleme, olles samal ajal valmis aitama nii paljusid inimhingi kui võimalik.
See oli pikk lause. Ometi väljendab see seda, mida ma tõeks pean. Üks elukoolis olemise peamisi sihte on saada kasu kõigist elus ettetulevatest olukordadest, et muuta nõrkus tarkuseks, hirm usuks ja valu, mida sa jätkuvalt endaga kaasas kannad, võitmatuks jõuks. Pealegi: kaotatud kangelaslikkuse tagasivõitmise teekond selle nimel, et muutuda tugevamaks, julgemaks ja õilsamaks, on tuubil mitmeid segaseid, ebamugavaid ja keerulisi aegu. Siiski kasvasin ma kõige kiiremini siis, kui mu elu tundus kõige hullem. Tänu vaevadele viidi mind kokku mu voorustega. Viletsus on seesama tuli, mis sepistas vaprust ja visadust, kannatlikkust ja õrnust, andestavat optimismi ja pühendumust maailma nimel töötada.
Hindamatu kasu ei arenenud välja mitte muretutel päevadel, vaid minu sügavaimate kannatuste aegadel. See on tasu, mille fortuuna saatis mulle selle eest, et ma püsisin läbi raskuste ja muundasin katsumused tervenemiseks, puhastumiseks ja vaimseks tõusuks.
Kõik, mille kohta ego väidab, et see on “negatiivne” ja “probleem”, on sinu elus määratult positiivsetel ja tohutult abistavatel põhjustel. Sa lihtsalt ei suuda veel häid tulemusi näha. Sest sa ei peagi veel neid nägema. Sa pead täielikult läbi kogema selle, mida kannatad. Siis voolavad piiritud õnnistused sinu päevadesse.
“Mis meid ei tapa, teeb meid tugevamaks,” kirjutas Nietzsche. Minu elukogemused kinnitavad, et tal oli õigus.
Neljas veendumus: õnnetus ilmub välja selleks, et mõõta, kui palju me oma unistusi ihaldame
“Kui elu paistab karm ja sa imestad, miks, palun tuleta meelde, et õpetaja on kontrolltöö ajal alati vait,” kõlab ütlus. Lootusrikastele, erandlikele ja võimalustemeelsetele inimestele nagu sina ja mina saadab elu pettumust valmistavaid ja ebameeldivaid kogemusi, et mõõta meie pühendumust kõige kaunimatele eesmärkidele ja kõige eufoorilisematele ideaalidele.
Kui saatus viskab mulle vindiga palli, olen ma nüüd – palvetades, mediteerides, visualiseerides, enesele sisendades, päevikut pidades, hingamisega vaeva nähes ja vaimsete nõuandjatega kasvades veedetud aastate järel – palju suutlikum mäletama, et probleem muutub probleemiks ainult siis, kui me seda probleemina näeme.
Seega hingan ma sügavalt sisse, keeran varrukad üles ja näitan olukorrale, et võtan asja tõsiselt.
Viies veendumus: kaos kannab endas võimalusi
Kui olin veidi üle kolmekümne aasta vana, lugesin ma Napoleon Hilli klassikalist raamatut “Think and Grow Rich”. See raamat muutis mu elu. (See puudutab muide vähem rahateenimist ja rohkem rikkaliku elu kujundamist.) Minuga on jäänud üks Hilli lause: “Iga ebaõnn, isegi läbikukkumine, iga peavalu kannab endas sama suure või veelgi suurema kasu seemet.”
Kui tingimused superkeeruliseks kujunevad, julgustan ma sul vaikimisi võimaluste otsijaks hakata. Küsi endalt, kuidas sa võiksid tagasilöögist kasu teenida, et oma võimete tipp paljastada ja häda võiduks pöörata, ning kuidas muuta näiline läbikukkumine veelgi paremaks eluks, kui sa seni nautisid. Nii käituvad sõdalased ja tegutsevad raskekaallased.
Kuues veendumus: keerulised ajad sigitavad kangelasi
Kangelasi ei loo mitte stabiilsed perioodid, vaid rahutud ajad. … Mandelast sai Mandela Robben Islandi vanglas. … Rosa Parks sai legendiks siis, kui ta seisis vastamisi valgete väärkohtlemisega. … Martin Luther King arenes Martin Luther Kingiks, võideldes rassismi julmustega. … Ja Gandhi kasvas Gandhiks, kui ta võitles impeeriumiga. See, mis proovib sind murda, pakub sulle ka elumuutvaid juhuseid, et tunda oma nähtamatuid tugevusi, luues samas oskusi, mis teenivad sind terve ülejäänud elu.
Romaanikirjanik Jennifer DeLucy käsitles seda arusaama kenasti: Aga kaose omaksvõtmisega kaasnes erilist sorti and, isegi kui ma suurema osa teekonnast vandusin. Ma olen veendunud, et kui kõik tühjaks pühitakse, on see elu viis sundida sind saama tuttavaks sellega, kes sa praegu oled, ja teadvustama seda, kelleks sa muutuda võid. Sellega, mis täidaks sinu hinge.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Robin Sharma uuest raamatust “Argipäeva kangelase käsiraamat”.
