Rikkused jäävad elus kogemata vaid seetõttu, et neid ei osata näha ega hinnata

Nüüd mõtle hoolega, miks sa tundsid ennast vaesena. Tahad kuulda ausat vastust? “Need, kes/ mis on meie kõige suurem vara, neid me kohtleme millegipärast kõige karmimalt ja võtame iseenesestmõistetavana.” Tavaline muutub nähtamatuks, väärtusetuks, tähtsusetuks.Lähedastele nähvatakse kõige inetumaid sõnu, samal ajal võõrastele naeratatakse leebelt. Kaaslasele visatakse molliga suvaline toit ette, külalistele pakutakse parimaid palu ja kaetakse kena laud. Kodu tundub tühine ja väike, ent ajal, mil sina magad oma rahulikku und, värisetakse mujal keset külma või vägivalda.Sa lased oma tujul langeda, sest restorani toit/ teenindaja polnud sinu meelest tasemel, samal ajal suur osa rahvastikust nälgib või see sama kogemusteta noor ettekandja on pärit nii vaesest perest, et pole iial samasid toite maitsta saanudki. Su kapp on riietest pungil, aga sul ei ole endiselt midagi selga panna, samaaegselt kõnnib pool Aafrikat paljajalu, kogudes aastaid uute sandaalide või koolivormi jaoks raha. Esimese maailma mured…Ja siis me “tsiviliseeritud” lääneinimesed leiame, et maailm on ülerahvastatud ning loodusressursse kõigile ei jätku, mistõttu tuleb populatsiooni hakata piirama.