Nüüd mõtle hoolega, miks sa tundsid ennast vaesena. Tahad kuulda ausat vastust? “Need, kes/ mis on meie kõige suurem vara, neid me kohtleme millegipärast kõige karmimalt ja võtame iseenesestmõistetavana.” Tavaline muutub nähtamatuks, väärtusetuks, tähtsusetuks.
Lähedastele nähvatakse kõige inetumaid sõnu, samal ajal võõrastele naeratatakse leebelt. Kaaslasele visatakse molliga suvaline toit ette, külalistele pakutakse parimaid palu ja kaetakse kena laud. Kodu tundub tühine ja väike, ent ajal, mil sina magad oma rahulikku und, värisetakse mujal keset külma või vägivalda.
Ja siis me “tsiviliseeritud” lääneinimesed leiame, et maailm on ülerahvastatud ning loodusressursse kõigile ei jätku, mistõttu tuleb populatsiooni hakata piirama. Kes oled sina inimene, et astuda looduse vastu ja dikteerida teisele inimesele, kui palju lapsi ta tohib ilmale tuua?
Ühtäkki kõik, mis olemas on, muutub nähtamatuks ja kõik, mida ei ole, muutub nähtavaks. Ollakse õnnetud, sest kogu aeg on midagi puudu, tahetakse kõike, mida ei ole. Sealjuures selle “vaese” ja ülerahvastatuses süüdistatava arengumaalise ökoloogiline jalajälg on kordades väikseim kui meil, heaoluühiskonna musterinimestel, kellel on kõik olemas, aga kellele on ikka vähe, sest ei osata olemasolevat hoida ega hinnata.
Vaesus – see on hinge pimedus, mil tänulikkus kaotab oma tähtsuse ja asendub saamahimu, omanditunde ja täitmatusega. Inimene saab vaene olla ainult siis, kui teda ei rahulda mitte miski. Kui ta on tundetu, tänamatu ning hoolimata heast silmanägemisest veel ka pime. Kõik me rikkused asetsevad meie endi nina all, milleks on isegi iseenesestmõistetav puu su hoovi paremas nurgas, tänu kellele saad sa hingata kvaliteetset õhku. Või sumisevad mesilased, tänu kellele kasvavad taimed. Sinu partner, kes on su tegelik tugisammas. Su kass, kes jagab sulle tingimusteta armastust. Sulle võib tunduda, et kellegi teise elu on parem. Võibolla ongi, ent pea meeles, et hea elu on seal, kus on tänulikkus puhtal kujul.
Rikkus tärkab meie eludes alles siis, kui inimese sees ilmutab end tänutunne, mis läbi soojuse ja hoolivuse kiirgub kosmosesse ja peegeldub sealt tagasi Maale, luues füüsilisele tasandile reaalsust inimese ümber. Jah, justnimelt. Tähtede seis ei mõjuta inimest. Inimene mõjutab tähti ja tähed peegeldavad meid ennast tagasi läbi seisundite, kes me parasjagu oleme.
Rikkused siin elus jäävad saamata ja kogemata ainult seetõttu, et neid ei osata näha ega hinnata. Hetkest, mil sa oled tänulik kõige eest, tänab Maaema sind vastu kõigi oma rikkustega. See, kuidas sa neid ande vastu oskad võtta ja neid näed, ongi kogu rikkuse paradoks.
