Tänapäeval usub väga suur osa läänemaailma inimestest reinkarnatsiooni võimalikkusse. Selle uskumuse populaarsus on kasvanud 20. sajandi teisest poolest: eelkõige aitas sellele kaasa plahvatuslikult suurenenud huvi idamaade spirituaalsete praktikate vastu 1960-ndatel. Võrreldes tolle aja uskumustega, on tänapäevane arusaam uuestisünnist veidi muutunud. Paljud usuvad ideesse, et me oleme osa jumalikust kõiksusest ja osa vaimsuse otsijaid arvab, et kõik, mida me näeme sellest eraldiseisvana, on vaid illusioon.
Sõna “illusioon” kasutatakse tänapäeval vaimsetes ringkondades väga erinevas tähenduses. Tõenäoliselt nõustuks enamus inimesi, et füüsiline maailm on mingis osas kõigest illusioon. Aga kas sama lihtne on nõustuda ideega, et me sünnime uuesti ainult nii kaua, kuni õpime sellest illusioonist läbi nägema? Niipea, kui me saavutame valgustatuse, murrame me ka karma kütked, saades üheks algallikaga. Veel radikaalsem näib idee, et igasugune individuaalsus on igal tasandil illusoorne ja sel hetkel, kui me sureme, ei ole mingit mõtet rääkida individuaalse hinge teadvusest.
Neid kahte “illusiooni mudelit” toetab ka suur osa tänapäeva vaimsetest ringkondadest. Sel moel maailma nägemine läheb vastuollu “kogemuse mudeliga”, mille kohaselt me elame mitmeid elusid selleks, et saada erinevaid kogemusi ning õppida toime tulema nende väljakutsetega, mida elu meile sellel planeedil pakub – see mudel rõhutab individuaalse hinge kasvamise protsessi läbi mitmete elude.
Püüdes neile seisukohtadele läheneda ratsionaalselt, on võimalik arutleda, millist versiooni kõige paremini toetab loogiline analüüs ja olemasolev tõendusmaterjal.
Alustuseks peab olema paigas eeldus, et eksisteerib mingit liiki jõud või energia, mis on kogu universumi aluseks. Selle põhimõtte olemasolu on loogiline vajadus ning seda toetab ka teadustöö makrokosmilisel ja kvanttasandil. Idee sellest, et “me oleme kõik üks”, on ühine joon ka kõigile muudetud teadvuse seisunditele, olgu need siis spontaansed või esile kutsutud meditatsiooni või hallutsinogeenide poolt. Seega oleks järgmine samm uurida, kas on tõendusmaterjali selle kohta, et individuaalne teadvus eksisteerib ka väljaspool füüsilist keha. Selle jaoks on kõige parem uurimismaterjal teave surmalähedaste kogemuste kohta.
Kristlus eitab hinge uuestisündi maises kehas
Reinkarnatsiooniteooria oli ja on keskseks kontseptsiooniks idamaade usundites nagu näiteks hinduism ja sikhism. Ka sellised mõjukad usufilosoofiad nagu kabala ja saientoloogia, aga ka põlisindiaanlaste usundid lähtuvad oma mõttesüsteemides reinkarnatsiooni aspektidest. Teooria keskne idee on see, et meie hing või teadvus on igavene energia, mis kasutab füüsilisi väljundeid, et edasi areneda ja saada osaks kosmilisest energiast.
Kuigi reinkarnatsiooniteooria on osa paljudest levinud usunditest, eitab seda kristlus, jättes meid igaveseks vastuseta selles osas, mis on meie elu eesmärk.
Surmalähedased kogemused ja reinkarnatsioon
Üks kütkestavamaid juhtumeid surmalähedaste kogemuste osas toimus 1970-ndate algul. Noore andeka Vene teadlase George Rodonaia töö aju transmitterite alal oli KGB jaoks väga väärtuslik ning nad ei soovinud, et ta jagaks oma avastust ameeriklastega, kes olid teda kutsunud teadustööd jätkama Yale’i ülikooli juures. Rodonaia ärasõidupäeval USA-sse sõitis talle Thbilisis taksopeatuses auto otsa ning mees toimetati hukkunu pähe surnukuuri. Ent kolme päeva pärast lahkamist alustades märgati silmalaugude liikumist ja mees viidi kiiresti operatsioonile. Teadlasena oli George olnud väga religioonikauge – seda suurem oli tema lähedaste üllatus, kui ta kirjeldas, mis toimus sel ajal, kui ta oli “surnud”. Väidetavalt ei saanud ta oma kehast kaugele minna, kuid teda tõmbas samas haiglas sündinud imiku poole, kes katkematult nuttis. Ta oli võimeline imikuga telepaatilisel teel suhtlema ja tuvastas, et tollel oli puusaliigeses luumurd, mille olemasolu arstid kinnitasid.
Sarnaseid juhtumeid, mis kinnitavad, et hinge individuaalne teadvus eksisteerib tõesti ka pärast seda, kui füüsiline aju ei funktsioneeri, on dokumenteeritud teisigi. Aga kas on ka tõendust sellele, et individuaalsed hinged elavad läbi mitu elu? Selle küsimusega tegeleb kaks olulist uurimissuunda. Esimene neist hõlmab lapsi, kellel on spontaansed mälestused eelnevatest eludest.
Suur hulk selliseid näiteid on pärit Aasiast. Kuid üks huvitav juhtum pärineb ka Ameerikast – 1998. aastal Louisianas sündinud James Leininger of Lafayette oli väikesest peale väga huvitatud mängulennukitest. Kuid teise sünnipäeva paiku hakkasid teda vaevama õudusunenäod, milles laps rääkis läbi une lennuõnnetusest, tulest ja sellest, et ta ei pääse välja. Kui last julgustati sellest rohkem rääkima, siis avaldas ta detaile enda eelmisest elust, milles ta oli olnud piloot nimega James, kes tulistati jaapanlaste poolt alla. Ta mainis ühe piloodist kolleegi nime ja sõna Natoma. Perekond uuris asja lähemalt ning leiti, et lennukikandja USS Natoma Bay oli II maailmasõja ajal Vaikses ookeanis ja tõepoolest oli sellel olnud ka 21-aastane piloot James M. Huston Jr, kes tulistati alla just selle koha peal, mida väike James kaardil näidanud oli. Laps teadis selle õnnetuse kohta suurt hulka selliseid üksikasju, mida ei ole võimalik leida Natoma Bay kohta kirjutatud raamatutest ega internetilehtedelt, kuid mida sõjaväesalvestused kinnitasid.
Eelmised elud ja hüpnootiline regressioon
Teine valdkond eelmiste elude uurimisel on hüpnootiline regressioon. Seda uurides tuleb arvesse võtta, et meie ajul näib olevat võime salvesta kõike, mida me oleme kogenud, hoolimata sellest, kui põgus see kokkupuude oli, ning enamik neid mälestusi on tavateadvuse seisundis ligipääsematud, kuid transiseisundis kättesaadavad. Seega, pealtnäha autentsed ja detailsed eelmiste elude kirjeldused võivad tegelikult pärineda väga tavapärasest allikast. Kuid siiski on juhtumeid, mis on nii veidrad, et neid on võimalik seletada ainult paranormaalse nähtusena.
Üks huvitavamaid näiteid on noor naine, keda on nimetatud Jane Evansiks. Ta oli üks paljudest Walesi hüpnoterapeudi Arnall Bloxhami katsealustest. Lugu leidis aset 1960-ndate teisel poolel; Jane külastas terapeuti korduvalt ning osutus väga vastuvõtlikuks hüpnootilisele regressioonile. Seansside käigus kirjeldas ta kuut erinevat eelnevalt elatud elu alates Vana-Rooma aegadest. Rääkides enda elust 15. sajandi Prantsusmaal, andis ta seansside käigus väga spetsiifilist ajaloolist infot, mida teadsid kinnitada mõned professionaalsed prantsuse ajaloolased.
Sarnaseid juhtumeid lapseeas esiletulevatest eelmiste elude mälestustest ning regressiooniteraapiast on teisigi ning tihti annavad inimesed nende käigus edasi tõendatavat ajaloolist infot. Kuid kas see võib olla lihtsalt seotud võimega ühilduda mingi ühismäluga või isegi surnud hingede valduses olemisega? Võimalik, et kõige veenvam tõendusmaterjal, et tegemist on tõepoolest indiviidi isiklike mälestustega, on see, et regressiooni käigus on inimesed läinud tagasi ka ajaperioodi kahe elu vahel.
Hulk psühholooge ja psühhiaatreid üle maailma hakkasid teada andma “vahepealse elu” kogemustest 1970.-80-ndate paiku. Patsientide lood on väga sarnased ning neid saab jagada viieks etapiks: üleminek ja tervenemine, möödunud elu ülevaatus, hingede grupi omavaheline suhtlus, järgneva elu planeerimine ning naasmine. Sama protsessi kirjeldavad tuhanded väga erineva taustaga inimesed, mis viitab sellele, et üks hing läbib mitmeid elusid.
Holograafiline hing
Kuidas me saame kokku viia ideed individuaalse hinge säilimisest ja reinkarnatsioonist ning ideed universaalsest teadvusest, mis on kõige aluseks? Paljud põhjalikud vaimsed allikad on sellele küsimusele vastust pakkunud, kuid ehk on kõige elegantsem selgitus seotud viimastel aastakümnetel välja arendatud hologrammi tehnoloogiaga. Seda ideed on võimalik rakendada ka hinge teadvusest kõneledes.
Hinge teadvus on holograafiline: me oleme samaaegselt algallika individuaalne aspekt ja selle täielik holograafiline kuju. Kuid see ei tähenda, et hinge individuaalsus on illusioon. Hologrammi põhimõte on see, et osakeses sisaldub tervik, kuid ometi on see osa tervikust selgelt eristuv.
Teine sõnum, mida surmajärgse elu uurijad on väga selgelt väljendanud, on see, et vaba tahe ja vastutus on kõige suurema kaaluga. See võimaldab meil õppida enda vigadest ja kasvada hingena. Järgmiste elude visioonid väljendavad kõigest rohkem või vähem tõenäolisi võimalusi ning ettemääratust ja karma karistust ei ole olemas. Karma idee üldiselt on mõningate seisukohtade kohaselt oma aja ära elanud ning on selge, et meie suhtumise, kavatsuste ja kogemuste dünaamika, mis loob meie tulevikku, on liiga kompleksne, et seda kahandada lihtsate “seaduste” tasandile.
Seega näib, et “suures plaanis ei ole vigu”. Füüsiline maailm ei ole langenud inglite loodud jäljendus ning reinkarnatsioonitsükkel ei ole midagi, millest peaks iga hinna eest põgenema valgustuse, illusioonist läbinägemise või kiindumustest loobumise kaudu. Kuigi oleks hea, kui me püüdleksime mõningase emotsionaalse eraldatuse ja tasakaalu suunas ning mediteeriksime regulaarselt, et oma “kõrgemat mina” esile tuua, on elu siiski elamiseks ja kogemiseks!
Kus see kõik lõpeb? Arvatakse, et me sünnime uuesti niikaua, kuni me oleme ära kasutanud kõik võimalused arenguks sellel füüsilisel tasandil. Ning siis on hingel uued võimalused kogemusteks teistel tasanditel. Mis puutub algallikaga taasühinemise ideesse, siis holograafilise hinge kuvandi kohaselt me ei eraldugi kunagi algallikast – see on alati osa meist ja meie olema alati osa sellest.
Jääb vaid miljoni dollari küsimus: mis on kogu universumi mõte ja kuidas me inimestena sellesse pilti sobime?
Algallika peamine eesmärk, mis on jagunenud kõikide holograafiliste hingede aspektide vahel, on kogeda kõike, mis on ja mis võib olla. Me oleme algallika individuaalsed aspektid, kes on valinud siin planeedil uuestisünni ning me täidame kõigest väikest rolli suures eesmärgis, kogudes oma teekonnal kõikvõimalikke kogemusi ja püüdes nende vahel tasakaalu leida.
Ian Stevensoni ja Dolores Cannoni uuringud
Tänapäeval on ka teadlased leidnud ümberlükkamatuid ja teisalt lõpuni seletamatuid tõendeid reinkarnatsiooniteooria tõestuseks. Selles vallas on avaldanud mitmeid töid sellised uurijad nagu Ian Stevenson ja Dolores Cannon, kes on mõlemad tegevad parapsühholoogia vallas.
Stevenson töötas 50 aastat Virginia meditsiinikooli psühhiaatriaosakonna juhina ja viis üle 40 aasta läbi uuringuid reinkarnatsiooni alal, töötades eelkõige lastega, kellel oli mälestusi, tundeid ja isegi füüsilisi märke eelnevatest eludest.
Stevenson usub, et piisavalt noore lapse mõistus on veel värske, et mäletada oma eelmise elu mõtteid ja tundeid. Märkimisväärne on see, et osa uuritud lastest rääkis, et nad on oma perede esivanemad, kes olid surnud või elanud kaugel ajaloos mõnel teisel maal.
Stevenson reisis oma elu jooksul palju ringi, püüdes leida inimesi ja kohti, millest need lapsed olid rääkinud ja avastas, et paljudel juhtudel vastas see info tõele. Paraku ei tunnista enamik teadlasi selliseid esmaallikatest saadud andmeid, pidades neid pelgalt kokkusattumusteks ja Stevensoni teadlasena sinisilmseks ning lihtsameelseks.
Mälestused teistest dimensioonidest
Dolores Cannon on hüpnoterapeut ja parapsühholoog, kes on kirjutanud üle 17 raamatu eelmiste elude teemal. Tema uuringud põhinevad patsientidega läbiviidud seanssidel, mille sisu on raamatutes transkribeeritud. Kõige huvitavam osa Cannoni tööst on tõsiasi, et nende patsientide kõrval, kes mäletavad eelmisi elusid Maal, on paljudel ka mälestused teistest dimensioonidest, galaktikatest ja universumitest, mis toetab arvamust, et elu eksisteerib ka väljaspool meie päikesesüsteemi.
Oma 2011. aastal ilmunud raamatus “The Three Waves of Volunteers and the New Earth” uurib Cannon 2012. aasta fenomeni. Ta ütleb, et eksisteerib “vabatahtlike hingede rühm”, kes nõustus elama mõned kümnendid inimese kehas kuni praeguse ajajärguni, mida nimetatakse “ärkamisajaks”.
Sellist ärkamisaega on ette ennustatud mitmes varasemas kultuuris – Vana-Egiptuse, maiade ja Vana-Hiina allikates. Cannoni seansside üleskirjutused sisaldavad infot energeetiliste “nõukogude” kohta, mis jälgivad meie universumi teatud osi inimtsivilisatsiooni progressi ja inimese füüsilise ja vaimse arengu osas.
Ian Stevensoni ja Dolores Cannoni 40 aasta jooksul tehtud tööd ei tohiks ignoreerida. Vaatamata erinevatele uskumustele reinkarnatsiooni kohta ei saa eitada inimteadvuse muutumise protsessi intensiivset toimumist 21. sajandil. Inimesed on valmis lahti laskma vanadest kivinenud mõttemallidest ja avama end universumis leiduvatele võimalustele.
Käsikäes tänapäevase kvantfüüsikaga on vaimse ja teadusliku ühisosa võimalik seletada uusi vaatenurki kasutades: vastused küsimustele, kes me oleme ja miks me siin oleme, on aina kiiremini selgumas. Kui nende küsimuste seni suletud uksed avanevad, mõistame, et universum on täis suuremaid saladusi, kui me oleks iial osanud arvata.
Allikad: Telegram Eben Alexanderi menuraamatut Reinkarnatsioon ehk elude ringkäik: mis saab peale surma?
Kuula Islandi ülikooli emeriitprofessor Erlendur Haraldssoni, kes on Ian Stevensoniga koostööd teinud, rääkimas lähemalt reinkarnatsiooniuuringutest täna, pühapäeval kell 14 Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!”.
