“Mis tulevikuplaanidest te siin räägite. Siia saadeti mind ju surema,” ütleb Reet leebunult. Enne seda lauset on ta mu tervituse tekikuhja alt jahedalt vastu võtnud ning teatanud, et talle “pole vaja miskit psühholoogi siia oma mõtetesse tuhnima”. Selle peale selgitan, et ma ei tulnud tema mõtetesse tuhnima, vaid soovin teada tema haigustest, ravist ja tulevikuplaanidest, kirjutab Põhja-Eesti regionaalhaigla Hiiu järelravi kliiniku kliiniline psühholoog Inna Narro.
Reedaga tutvusin 2014. aasta aprillikuu viimase päeva pärastlõunal.
Ma mõistsin nende inimeste pettumust ja viha, kes toodi nende endi väiteil “Hiiule surema”. Mõistan siiani. Aastakümneid oli “Hiiu” koht, mida ei tahetud eriti nimetada. Paljude jaoks oli see metsaveerel asuv haigla neetud paik, mis seostus ja seostub mõneti veel siiani kahe sõnaga: vähk ja surm. Kes selle maja seinte vahele kord sattus, sellel surma eest pääsu ei olnud. Reet oli tulnud Hiiule sama teadmisega ning oli arstide peale nende otsuse pärast äärmiselt vihane.
Viha on hea emotsioon, see näitab hingejõudu ja jonni. Need mõlemad võivad õige käsitluse tulemusel anda väga hea psühholoogilise ravi efekti. Kui inimene on vihane, on ta tegelikult elujaatav ning selles jaatuses on ainest, millest võib panna aluse allesjäänud elu vundamendile.
Ma selgitasin Reedale kannatlikult ja põhjalikult Hiiu olulisust patsientide edasises ravis. Peamine sõnum oli, et siia majja saadetud inimestest paljud lähevad koju, elavad oma elu, naudivad rõõme pere keskel jne. Meie tutvumisvestlus kestis peaaegu kaks tundi. Enne äraminekut palusin Reeta, et ta lubaks mul üle vaadata oma jalalabad.
Patsientidel on jalatallad sageli purukuivad ja parkunud, mis on onkoloogilise ravi üks ebamugavaid kõrvalmõjusid. Reeda jalad läksid just hooldust vajavasse kategooriasse. Teatasin, et lisaks psühholoogi ametile teen ma patsientide jalgadele refleksoteraapiat, lõdvestavat massaaži. Igaks juhuks teavitasin, et olen läbinud vastava kursuse ning see on igati legaalne tegevus. Ma pole veel kohanud patsienti, kes sellisest pakkumisest oleks keeldunud. Leppisime kokku kohtumise ja massaažiteraapia juba järgmiseks päevaks.
Reeda ja minu vahel sigines selline terapeutiline side, mida võib samahästi kui sõpruseks nimetada. Reedast sai minu ametialane “esimene ime”. Imedeks hakkasin nimetama selliseid juhtumeid, kus patsient saabub haiglasse teadmisega, et ta saadeti sinna surema, kuid tegelikult läheb haiglast koju omal jalal.
Reet oli olnud mõnda aega voodihaige teadmisega, et ta ei hakka enam kunagi liikuma. Pikaajalisest isutusest tingitud kaalukaotus oli viinud endaga kaasa viimsegi jõu. Viimases staadiumis pahaloomuline kasvaja oli ajanud oma siirded luudesse üle kogu keha.
Selleks et näha haiglas mõnd patsienti, keda võib nimetada “imeks”, on vaja peale psühholoogi veel raviarsti, sotsiaaltöötajat ja füsioterapeuti. Reeda juhtum andis mulle teadmise, et patsientide tervistumine sõltub väga palju ravimeeskonna omavahelisest suhtlemisest ja infovahetusest. Mul on vedanud, sest me ei ole pelgalt kolleegid, vaid ka head sõbrad. Hiljem Reeda juhtumi peale tagasi mõeldes veendun järjest enam, et see soojus, mida tundis ravimeeskond teineteise suhtes, kandus edasi ka meie ühisele patsiendile. Muuseas, Reet mainis mulle sageli, et imetleb seda, kui soojalt suhtlevad omavahel tema ravimeeskonna liikmed. Dr Olest oli ta lausa vaimustuses.
… ja ühel päeval ütles Reet, et ta tahaks proovida tõusta voodiservale istuma.
Kui patsiendil on haiguse tõttu siirded selgroos, tuleb teda käsitleda äärmise õrnusega. Koos füsioterapeudiga aitasime Reeda istuma. Ta oli selle üle väga õnnelik. Peale kahenädalast psühho- ja refleksoteraapiat ning igapäevaseid filosoofilisi vestlusi tunnistas Reet, et söögiisu hakkab tagasi tulema … ning eluigatsus samuti.
Mai keskel, uskuge või mitte, tõusis Reet füsioterapeudi abil tugiraamile ning seisis mõne minuti püsti. Ravimeeskonnal oli põhjust rõõmustamiseks. Maikuu lõpuks suutis Reet teha füsioterapeudi seltsis tugiraamil koridori peal mõne tiiru … me kõik olime sellisest edusammust vaimustuses. Reet hakkas kandma korsetti selgroo toestamiseks, mis võimaldas tal ette võtta järjest pikemaajalisi jalutuskäike. Jalutuskäigud, jalamassaažid ja naerused teraapiaseansid andsid Reedale üha rohkem lootust koju saada.
Mai lõpus tegimegi Reeda raviarstiga plaani, et “kõht täis ning jaanipäevaks koju”. Nii läkski.
Nädal enne jaanipäeva lugesime koos dr Olega Reedale sõnad peale ning jätsime hüvasti. See oli mul esimene kord näha, et haiglast lahkuval patsiendil olid pisarad silmis.
Reet jaksas koos minuga unistada, raviarsti juhiseid järgida ja füsioterapeudiga treenida. Sellest paarikuisest jaksamisest kasvasid välja nii mõnedki head
eluaastad, mida ta oma pere keskel hiljem nautis. Ma helistasin Reedale tema sünnipäevadel ning sain teada, et ta toimetab jõudumööda aias, teeb perele süüa, käib vahetevahel poes ning naudib täiel rinnal ajaveetmist oma pere ja sõprade ringis. Hiiul veedetud aega meenutas Reet alati sooja sõna ja muheda naeruga.
Kui mul viimast korda oli au Reedale sünnipäevaks jätkuvat tervist soovida, ütles mu endine patsient, et kui ta ühel päeval “sinnamaani” peaks jõudma, siis tahaks ta veeta oma selle “allesjäänud aja” Hiiul. See soov ei täitunud.
Ühel sünnipäeval ütles Reeda telefon, et „… on välja lülitatud või teeninduspiirkonnast väljas”. Ma olin oma vastuse Reeda käekäigu kohta saanud.
Reet jättis mulle päranduseks kolm filosoofilist mõttetera, mida hea meelega ka teiega jagan.
“Tagasihoidlikkus on ainult siis voorus, kui on, mida tagasi hoida.”
“Ela nii, et sul hea on.”
“Ega enne ei saa ära surra, kuni surm tuleb.”
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Inna Narro raamatust “Kui aega on jäänud vähe”.
Loe lisaks: Psühholoog Inna Narro: Kuni surm ei puuduta meid isiklikult, on ta mõõtmatult kauge, mis annab petliku turvatunde
Kuula Vikerraadio “Peresaadet” Hiiu järelravi kliiniku kliinilise psühholoogi Inna Narroga.
