Kasvatus ja haridus kui jätkusuutliku maailma eeldus
Globaalsetest kriisidest oleme kõik kuulnud. Üks finantskriis järgneb teisele, erinevates maailma paikades kukuvad inimtegevuse tagajärjel kokku tuhandeid aastaid püsinud ökosüsteemid, inimesed ei oska või ei taha elada ilma sõdadeta… kompleksseid probleeme, millest rääkida on lugematu arv. Iga minutiga pühime maapinnalt üha uusi metsamassiive, mis ometi kindlustavad meile endile elu. Iga päev kannatab ebainimlikke elutingimusi üha rohkem lapsi… Fakte on liiga palju, et neid kõiki üles lugeda või midagi ebaoluliseks tunnistada.
Mitmed jätkusuutliku arengu probleemistikku uurivad teadlased osutavad, et ka tänane “läänelik” haridussüsteem on selles protsessis vastutav, kuna taastoodab loodust ja ühiskondi lammutavat mõtte- ja tegutsemisviisi. Probleemi põhjusena nähakse mehhanistlikku mõtteviisi, kus loodust, aga ka teisi inimesi, käsitletakse kui vahendit kasumi ja kuulsuse saavutamiseks. Elu eesmärgina tunnistatakse materiaalse edukuse saavutamist, seda sobivate ametialaste oskuste omandamise kaudu. Mõistetavalt käib sellise mõtteviisiga käsikäes pidev ja lõppematu majanduskasv ning tarbijalikkuse ülistamine nii sõnas kui pildis.
Paraku seisneb tõsiasi selles, et meie eneste heaolu eeldused on just need, mille hävitamisega me nii agaralt tegeleme – terved ja terviklikud ökosüsteemid, bioloogiline ja kultuuriline mitmekesisus, puhas muld, milles kasvatame oma toitu, puhas õhk ja vesi, mida vajame igapäevaselt, lausa igaminutiliselt. Et eksisteerida. Selliste eelduste hävitamisega ei tegele harimatud ja rumalad inimesed. Nagu David Orr (1996) ütleb, on jätkusuutlikkuse kriisi põhjustajaks inimesed, kellel on magistri- ja doktorikraadid. Mis on siis viga meie haridussüsteemil? Orr jätkab, et me oleme unustamas igipõliseid väärtusi, õpime teooriaid ja kontseptsioone, selle asemel, et õppida inimlikkust, teadlikkust maailma toimimisest ja seotusest. Oleme efektiivsuse ja produktiivsuse kummardajad, unustades kvaliteedi, moraali ja sügavama sisu.
Mis on siis viga meie haridussüsteemil?
Orr on sõnastanud mitmed müüdid, mida teadlikult ja teadmatult üha uuesti haridussüsteemis elustame.
Esimene müüt on arusaam, et teadmatus on “ravitav”. Paraku ei ole see seda mitte, vaid see on inimlikkuse vältimatu omadus. Me loome uusi teadmisi, kuid sellega loome ka uut teadmatust. On ju suurimad mõtlejadki öelnud: “Mida rohkem ma tean, seda rohkem mõistan kui vähe ma tean”. Meie teadus teeb aina uusi avastusi, mida innukalt igapäevaellu rakendatakse, kuid mis aastakümneid hiljem nii inimeste kui teiste olendite heaolule hävitavaks tunnistatakse.
Teine müüt on usk, et kui meil on piisavalt teadmisi ja tehnoloogiat, siis suudame kontrollida kogu planeeti. Juba ainuüksi selline soov on oma olemuselt inimlik ning seletab meie vaimustust muu hulgas digitehnoloogia vastu. Nupule või klahvile vajutamine annab meile sellise mõnusa, turvalise tunde, et kõik allub meie kontrollile. Samas tuletab David Orr meelde, et Maa ja selle ökosüsteemide keerukust ei ole võimalik meie inimlikus piiratuses ohutult manageerida. Isegi mulla pealmise kihi ökoloogia on tema sõnul täna suuresti uurimata maa, mida siis veel rääkida kogu Maa süsteemsuse kontrollimisest.
Kolmanda müüdina arutleb ta selle üle, kuidas inimkonna arengu tulemusena on meil suurenevas koguses “häid” teadmisi. Kuigi me täna näeme massilistes kogustes informatsiooni tootmist, siis tundub, et sellega ei kaasne sugugi suurema tarkuse teket. Me loome teatud sorti teadmisi, fakte, kuid samal ajal unustame kiiresti teistsuguseid teadmisi, mis on pärit aegade tagant ja kõige väärtuslikemate pärlitena jõudnud meieni näiteks vanasõnade ja kõnekäändude kaudu. Kuna oleme hakanud eelistama teatud tehnoloogilisi lähenemisi, siis oleme eemaldumas sageli orgaanilisematest, Maaga kooskõlas olevatest lähenemistest.
Teisena nimetatud müüdiga koosmõjus, loodame, et masinlike, tehnoloogiliste lahendustega võtame taas kriisis ägava maailma oma kontrolli alla. Siinkohal toob David Orr välja veel ühe ohtliku tendentsi. Me oleme selles protsessis kaotamas olulisi teadmisi, mis seovad inimesi oma elupaikadega. Inimesed on kaotamas sidet Maaga, seda kohalikul ja isiklikul tasandil. Sellega kaob ka isiklik tunnetus, arusaam ja teadmine elu komplekssusest, iseenda sügavast seotusest ja sõltuvusest loodusega ja loodusest, kaob austus Elu vastu. Me ajame segamini andmed, informatsiooni sellega, mis moodustab teadmise tegelikkuses, sügavamal tasandil. Loodame, et õppimine teeb meist paremad inimesed, kuid peame õppimiseks pideva, uue, väärtus-neutraalse informatsiooni omandamist, et… rikkaks saada?
Neljanda ja viienda müüdina, mis takistab meid jätkusuutlikuma maailma poole liikumisel, toob Orr välja arusaama, et me suudame kogu kahju maailmas heastada ja seda läbi haridussüsteemi, mis annab meile vahendid edukaks eluks ja karjääriks. Samas on senine haridussüsteem sageli tükeldanud tervikliku arusaama maailma seostatusest eraldi ainevaldkondadeks, distsipliinideks ja ala-distsipliinideks, mida ranges eraldatuses “tuubitakse”. Selle tulemusena lõpetavad koole ja ülikoole inimesed, kellel on suurepärased ja äärmiselt põhjalikud teadmised kitsast valdkonnast, kuid kes ei suuda näha asjade ühtsust, vastasmõju ja seoseid ning kes põhjendavad ebainimlikke ja looduse ning ühiskonna tasakaalu hävitavaid tegusid objektiivsuse ja teaduslikkusega. Me ei oska ega taha arvestada määratuid keskkonnakahjusid või ebaõiglaseid töö hindamise süsteeme raamatupidamislikesse kuluarvestustesse. Edu defineeritakse suurima võimaliku kasumi väljapigistamisega nii loodusest kui teistest inimestest ja loomadest. Tõsiasi on see, et meie planeet ei vaja veel rohkem selliseid “edukaid” inimesi. Me vajame tervendajaid, lugude jutustajaid, rahutoojaid, parandajaid, Maad ja kõiki olendeid armastavaid inimesi, nagu sekundeerib ka Orr.
Kõige viimase müüdina mainib Orr arusaama, et meie praegune kultuur on inimkonna arengu tipp, et meie olemegi kõige moodsamad, arenenumad, meie tehnoloogia on kõige “ägedam”.Loomulikult on selline arusaam meie inimlik arrogants kõige hullemal kujul, sest see paneb meid automaatselt alahindama kõike eelpool olnut või teistsugusel kujul esinevat. Tegelikkuses näeme ajaloo õppetundidest, kuidas selline liigne uhkus ajab tõepoolest upakile terveid kultuure ja ühiskondi. Ka praegune vaba turumajandus (mis oma olemuselt seda juba ammu ei ole) näitab pidevates kriisides vaevlemise hinnaga seda, et midagi on kardinaalselt valesti. Me oleme sellistes müütides elades suutnud luua maailma, kus elab ainuke liik, kes rõõmuga ja vabatahtlikult hävitab iseenese eluks hädavajalikku keskkonda- inimkond.
Kasvatus ja haridus kui lahendus?
Orr toob välja teatud põhiprintsiibid, millele peaksime kasvatuses ja hariduses tuginema. Esiteks – peame taas tulema tagasi arusaama juurde, et kogu haridus saab olla keskkonnaharidus, selle laiemas mõttes. Me oleme osakesed loodusest ja loodus on osa meist, see arusaam peab taastuma kõikides haridusdiskussioonides.
Teiseks – kasvatuse ja hariduse eesmärk on inimese potensiaali avamine ning selle igakülgne rakendamine moraalsetel eesmärkidel. Me kõik ei pea olema aine-eksperdid, kuid me kõik peame mõistma, nägema ja rakendama oma unikaalsust ja armastavat loomust. Erinevad ainevaldkonnad on töövahendi rollis selles protsessis. Jaan Kross on öelnud, et nuga on mõrtsuka käes tapariistaks ja kirurgi käes elupäästmise riistaks. See on siinkohal hea võrdlus meenutamaks, et kõige olulisem ei ole niivõrd noa tehniliste karakteristikute tundmaõppimine, kuivõrd Inimeseks kasvamine, kes otsustab, millise raviviisi ta üldse valib.
Kolmandaks pakub David Orr vastutuse printsiibi teadmiste rakendamisel. Meil peab olema vastutus selle eest, mida me korda saadame. Edukuse ja kuulsuse sunnil elluviidud “avastuste” eest vastutamine hajub meie kõikide sageli traagiliseks ühisosaks. Kes vastutab arvukate kemikaalide koosmõjul hävitatud ökosüsteemide, meie toidu kasvatamiseks vajaliku mullastruktuuri kokkukukkumise eest? Kes vastutab kliimasoojenemise eest, kus oluline roll on valimatul, kõikides riikides toimuval metsade lageraiumisel? Teadmisega kaasneb tegutsemine ja tegutsemisega kaasneb vastutus, mis on nimeline ja konkreetne, mitte üldine ja loosunglik. Tegelikult vastutab Inimene, mitte Organisatsioon, Loosung, Ühiskond. Meie moraal, arusaam vastutusest, tegude tagajärgedest jääb ammu maha meie võimest luua üha uusi ja “arenenumaid” teadmisi ja tehnoloogiaid. Väga mitmed nendest teadmistest ja tehnoloogiatest võetakse kiirustades kasutusele, süüvimata pika-ajaliste mõjude uuringutesse või kompleksetesse seostesse. Raha tahab ju teenimist.
Neljanda juhisena ütleb Orr, et me ei saa nimetada reaalseks teadmiseks mitte midagi enne kui me täielikult ei mõista selle teadmise mõju ja tagajärgi kohalikele inimestele, kogukondadele, loodusele.
Viienda printsiibina räägib ta sõnade ja tegude ühtsusest. Me oleme meisterlikud rääkima õigeid sõnu, kuid meie lapsed õpivad reaalsest elust, kus meie tegutsemine kannab täpselt vastupidist õppetundi. Ma räägime loovuse, iseolemise ja -mõtlemise tähtsusest, ometi näitavad uuringud, et koolides “tapetakse” loovus esimeste õpinguaastate jooksul, reaalses elus näeme, et sageli edutatakse ja tunnustatakse ühetaolisust, kuulekust, käsutäitmist. Samuti õpivad õpilased sõnatult selgeks selle, et üksikisikuna ei suuda me midagi, anname kergelt alla, argus on alalhoidlikkus. Ideaalid ei maksa midagi, aga ideaalide kaotamise eest makstakse.
Viimase, sugugi mitte vähemtähtsana rõhutab ta seda, et oluline on ka kuidas me õpime. Õuesõpe, kohalikus kogukonnas, reaalses keskkonnas, seostatud õppimine peab saama oluliselt suurema osakaalu. Ta võrdleb konnade lahkamist klassiruumis, bioloogia tunnis, mille käigus õpivad lapsed midagi üliolulist, millest õpetaja sellises tunnis sõnakestki ei räägi. Orr arutleb fenomeni üle, mida üks mu suurepäraseid kolleege keskkonnahariduse valdkonnast nii hästi kokku võttis: “Kui õit uurides läheb lille hing kaduma, siis on midagi väga valesti.”
Kui kasvatuses ja hariduses enam ei räägita hingest, vaimsusest, Elu Eesmärgist – siis on midagi väga valesti.
Artiklis on toetutud mitmetele David Orri töödele, muu hulgas artiklile “What is Education For?” (1996)
Autor: Rea Raus, kasvatusteadlane, jätkusuutliku arengu asjatundja
* * *
Rea Raus on kasvatusteadlane ja pedagoog, kelle doktoritöö uurimistemaatika keskendub inimese ökoloogilisele identiteedile ja suhestumisele loodusega, jätkusuutliku arengu põhiprintsiipidele ja ühiskondlikule transformatsioonile. Ta on lõpetanud Tallinna Ülikooli haridusteaduste magistrina pedagoogilise nõustamise eriala ja on lõpetamas oma doktoritööd Tampere Ülikoolis.
Kuula Rea Rausi rääkimas teemal “Jätkusuutlik areng planeedil Maa” täna, neljapäeval kell 20 ja kordusena pühapäeval kell 14 haritus”.
Lisainfo ettekannete kohta leiab kodulehelt uusyhiskond.org
