Minu isiklik kogemus väljakutsetega elus on see, et kõik saab alguse ühest lihtsast asjast. Me soovime midagi ja samal ajal keeldume lahti laskmast millestki muust. Me tahame ainult juurde, aga ära ei anda ei taha millestki.
Elu aga toimib teisiti – samal ajal kui ta annab, soovib ta ka vastu saada.
Kui soovime oma ellu paremaid suhteid teistega, siis võib olla mitmeid asju, millest tuleb enne lahti lasta. Näiteks oma harjumusest teisi õpetada, kuidas nad oma elu elama peavad või pidevalt endast rääkimisest. Või kui soovime kaalus alla võtta, peame loobuma nende asjade söömisest, mis kaalu tõstavad. Või kui soovime uut kaaslast, peame vanast (ka enda sees) lahti laskma. Näiteid on lõputult.
Meis on miskit väga sügaval, mis elab suures hirmus puuduse ees ja ei taha loobuda. Mis hoiab kinni sellest, mis on. Sellest, mida ma juba teame. Sellest, mida me juba kogeme. Isegi kui see kogemus on ebameeldiv. Isegi kui me teame, et teisi õpetada on mõttetu ja koguni ebameeldiv, me ikkagi teeme seda. Isegi kui me teame, mis meie kaaluprobleeme põhjustab, ei suuda me nende asjade söömist lõpetada. Isegi kui me oleme nii tüdinud olemasolevast suhtest, pidevast tülitsemisest, ei suuda me lahti lasta, muudkui ketrame edasi.
See teeb meie elu väga keeruliseks. Asjad, millest võiksime tegelikult lahti lasta, justkui ei lase meist. Nii me vähemalt arvame, viitame halvale saatusele. Loodame paremale tulevikule.
Ja siis kannatame. See kannatus muutub ühel hetkel nii kurnavaks, et hakkab meie ellu tõmbama suuremaid probleeme – haigusi. Haigused aina süvenevad. Ja meie võitleme nendega – võitleme kannatusega, võitleme tagajärgedega, mida kannatus põhjustab. See viib meie meele pidevasse võitlusvalmis sõjaseisundisse ja nii me hakkame võitlema kõigi ja kõigega. Väiksemgi kõrvalekalle meie plaanist, lahvatab purske. Nii hakkabki tunduma, et elu on üks suur võitlus, üks suur kannatus.
Valu on aisting, kannatus on valik. Kannatusest on võimalik saada välja kui selleks on soov. Tee kannatusest välja on lahti laskmine. Kõlab lihtsalt, kuid ometi on see üks kõige keerulisem asi maailmas.
Meis kõigis elab üks mina, kellel on mitmeid eksiarvamusi sellest, kes me oleme. Ta indentifitseerib ennast läbi omandi – ma olen see, mida ma oman. Ta indentifitseerib ennast läbi selle, mida ta teeb. Ta identifitseerib ennast läbi selle, mida ta teab ja on kogenud.
Kui inimene saab sellest minast teadlikuks, siis kahest esimesest – ma olen, mida ma oman ja teen, suudab ta lahti lasta. Aga viimasest paraku mitte nii lihtsalt. Inimesel on kõige raskem lahti lasta oma uskumustest – lihtsam on loobuda oma autost, majast, armastatud inimestest, isegi oma ihuliikmetest, kui oma uskumusest. Tundub lihtsalt, et need olengi mina. Aga see ei ole meie põhiolemus.
Seetõttu on inimese suurim vaenlane on tema ise, tema “väike mina”.
Ajalugu on täis sõdu, mis on peetud selleks, et õigustada mingit dogmat, mingit põhimõtet, millesse ollakse kinni jäädud.
Inimeste elu on täis väiksemad ja suuremaid sõdu, mis on ellu kutsutud vaid selleks, et see “mina” saaks öelda – mul oli õigus. Mina olen õigem kui sina. Minu uskumused (seisukohad, arvamused, mõtted, usk) on tõesemad kui Sinu.
Ja siis tulevad mängu meie võidud nendes võitlustes ja sõdades, mida pidanud oleme. Hind võitude saavutamiseks on olnud kallis ja seetõttu klammerdub see mina veel ühe identifitseerimise külge – mina ja mu võidud. Ka need on vajavad õigustust, tunnustust ja tunduvad liiga väärtuslikud, et neist lahti lasta.
“Teen seda rahu nimel,” ütleme me endale. “Teeme seda rahu nimel”, ütleme kollektiivselt – rahvusena või rahvustena koos, enne kui tungime kallale järgmisele vaenlasele, kellel on oma uskumused ja meie omadega ei nõustu.
Kummaline, et me ei ole suutnud pärast tuhandeid aastaid sisemisi ja välimisi sõdu, ära õppida üht lihtsat asja – Elu muutub kogu aeg.
Me ei saa elu kinni püüda, kuhugi kapseldada. Me ei saa mitte midagi kapseldada. Kõik siin maailmas on ajutine nähtus, kaasaarvatud meie ise.
Meie mina on üheduses eluga suuremalt. Selleks, et me saaks õitseda ja areneda, peame saama lennata eluga koos. Meie mina peab saama muutuda, avarduda, laieneda. On vaja lahti lasta sellest, mis kipub kuhjuma. On vaja end tühendada väärtusetust lastist, mis kisub paadi põhja.
See väike mina kuhjab vaid enda ümber tarbetuid asju – kontseptsioone ja põhimõtteid, kannatusi ja haigusi. Haigused enamasti on olulised äratuskõned füüsilisel tasandil, et me üks kord lõpuks ärkaksime ja märkaksime, mis on tegelikult tõde.
Ma püüdisin aastaid mõista, et miks mu elu tundub mulle nagu üks suur kannatus. Nauding ja kannatus muudkui vaheldusid. Lõpuks ma mõistsin ja sain teadlikuks sellest, et seda põhjustab minu meel, sest ta püüab klammerduda. Meel püüab klammerduda hea külge, muuta see püsivaks ja kannatab, kui elu muutub ja läheb uues suunas.
Ma läbisin paljusid kursusi, nii vaimseid kui enesearengu kursusi. Lugesin kilomeetrite kaupa raamatuid… Asjad läksin natuke paremaks, aga seda vabadust, mis oli justkui nagu lubatud, ei saabunud. Ühel hetkel, otsustasin elule alla anda, lõpetada see võitlus – võitlus iseendaga. Enda taltsutada püüdmine. Palusin elul end nüüdsest edasi juhida. Ütlesin: “Annan alla…, ma enam ei oska – näita Sina teed”.
Üsna peagi tuli minu ellu justkui imeväel, läbi kokkusattumuste, Rännakumeetod ja Brandon Bays. Ja ma armusin Rännaku lihtsusesse ja sügavusse. Rännak ei andnud mulle mitte midagi juurde – ta ei sundinud mind mitte midagi lisama, vaid ta aitas ja aitab siiamaani ära võtta. Ta aitab mul lahti lasta. Ta aitab mul kogeda, et elu on turvaline. Ja kangas, millest elu on kootud – mis on sügavam, kui kõik see kannatus pealispinnal – on puhas armastus.
Tänu rännakule muutun ma järjest kergemaks ja iga päevaga aina enam kogen, et elu on kui üks suur armastav tuul, kellel on minuga omad plaanid ja nende vastu ei ole mul mõtet võidelda. Need plaanid on suuremad ja loovamad kui mina ise.
Kui ma soovin, et see armastav tuul mind kannaks, on mõistlikum olla pigem sulg kui kivi. Kõik mis jääb sule ja kivi vahele, kipub ka kehavalt lendama. Võtab nagu hoo alla aga üsna pea kukub sinna kuhu ei olnud vaja ja mitte eriti kaugele lähtekohast….
Seega on mul ainult kaks äärmuslikku valikut – olla sulg või olla kivi.
Ma olen väga rõõmus, et Brandon oli nõus tulema Eestisse, et aidata ühel saalitäiel inimestel vabaneda oma koormaks olevast minast. Ja seeläbi terveneda nii füüsiliselt ja vaimselt.
Muutuda kergeks kui sulg, et elu saaks kanda. Et ei peaks kannatama, pressima ja suruma. Et saaks elada oma elu kergelt.
Autor: Joonas Saks
Loe lisa 9.-11. mail Tallinnas toimuva Brandon Baysi Journey Intensive kohta www.rannak.ee
Kuula Alkeemia Akadeemiat Brandon Baysiga Raadio 2 saatest “Hallo, Kosmos!”
