Rändav hing on nimetu kübe aegade ruumis

Kui hing sünnib inimesena maailma, siis on siin paika pandud rekvisiidid ja teetähised, need on punktid, mida ta peab läbima, et jõuda lähemale enese mõistmiseni. Inimese teele astuvad kaaslased, kellega suhetes suheldes sünnib dialoog ja nii algab etendus “Mäng nimega elu”, kuid tekstiraamatuid ei ole kellelegi kätte jagatud, keegi ei näe astutava sammu tulemust ette ega tea, millega, kus ja kuidas lood lõppevad – see siin on kõik puhas improvisatsioon, kus valitakse hetk hetke järel olemas olla. Astudes lavale mängib inimene oma suurimat rolli siin maailmas, esitades ja esitledes ennast mina-na – lahendades ja täites vaikust ning iseennast, valides värve, kogemusi, tundeid ja samme.Oma mina tundmaõppimine, kasutamine ja kogemine toimub suhetes teiste mina-dega, luues nii ühe uue rolli – meie – koha, kus mina ja mina koos olles võivad kanda nime meie – see on kahte ühte siduv sõna.