Kui hing sünnib inimesena maailma, siis on siin paika pandud rekvisiidid ja teetähised, need on punktid, mida ta peab läbima, et jõuda lähemale enese mõistmiseni. Inimese teele astuvad kaaslased, kellega suhetes suheldes sünnib dialoog ja nii algab etendus “Mäng nimega elu”, kuid tekstiraamatuid ei ole kellelegi kätte jagatud, keegi ei näe astutava sammu tulemust ette ega tea, millega, kus ja kuidas lood lõppevad – see siin on kõik puhas improvisatsioon, kus valitakse hetk hetke järel olemas olla. Astudes lavale mängib inimene oma suurimat rolli siin maailmas, esitades ja esitledes ennast mina-na – lahendades ja täites vaikust ning iseennast, valides värve, kogemusi, tundeid ja samme.
Oma mina tundmaõppimine, kasutamine ja kogemine toimub suhetes teiste mina-dega, luues nii ühe uue rolli – meie – koha, kus mina ja mina koos olles võivad kanda nime meie – see on kahte ühte siduv sõna. Parema rollilahenduse nimel käib inimene ringi, et kogeda, kohtuda ja suhelda teiste mina-dega, sest nii näeb ta enese peegeldustest seda, mida tema mina-s on või ei ole, millist kogemust ta soovib või ei taha saada, elab tunnetes ja leiab lahendusi oma teemadele ning mõistmisest kasvab teadlikkus, see on teadmine, mis saab ja jääb tema osaks.
Meie on roll, mida mängivad kaks mina koos. See on üks keerukamaid rolle inimese elus, sest selle sees on koos kaks erinevat mina, kelle ülesanne on moodustada ühine meie. See on tõeline väljakutse ja õppetund, kuidas astuda ja mängida meie-na nii, et see oleks mõlemale mina-le vastuvõetav, meeldiv ja rahuldust pakkuv ning, et rolli sisu, lahendus ja joonised looksid ühiselt midagi enamat, kui üksi olles.
Meie-na on kaks mina pistetud ühte kotti, mille sees, kotihüpet tehes, ühiselt edasi liigutakse. Selleks, et tulemuslikult edasi minna, peaksid kaks mina olema meie-na ühes, sest keeruline on meetreid läbida või finišisse jõuda, kui rabeletakse enda mina tõestades ja oma suunda omal moel taga ajades kuulmata ja nägemata teist inimest. Pigem kukutakse ja tehakse nii teineteisele haiget ning ühiselt saavutatud tulemus jääb kesiseks ja rollis olemine muutub ebameeldivaks ning vastuvõetamatuks. Enda eest seistes, et soovitud suunda liikuda, loob mina enesele piirid, sest üksi suudab ta kiiremini edasi minna, kuna teab, mida ja kuidas teha, sest ta tunneb ja kontrollib ennast, aga teist mina mitte.
Inimene valib rolli, olla mina-na meie sees, sest usub seal saavat seda, mida tal enesel ei ole või siis jagada seda, mida tal on. Ta soovib kogemust, kuidas luua iseendast väline mina-tervik, et tema erinevad küljed ja loovus leiaksid läbi loomingu oma olemuse väljenduse, et see, milline on mina inimese sees, saaks nähtavaks nii, et ta ise saab seda näha ja kogeda.
Kahe mina ühine meie ei pruugi anda mina-le kõiki soovitud võimalusi, et täita oma vajadusi või kasutada erinevaid külgi. Meie kannab endas seda iseloomulikku, mida need kaks mina saavad teineteisele anda ja see ei olegi tihti see, mida tahetakse ja oodatakse. Kuna etenduse kulg on ettearvamatu, siis on seda ka ühe meie sisu, kahe mina ühine tulemus on üllatus ja kunagi ei tea, kas kingiks on eurone kleeps või säravad briljandid.
Inimene kasutades erinevaid rollilahendusi peidab oma mina teiste eest, varjates oma soove, unistusi ja vajadusi. Ta ei vaata teist mina, sest ei taha temaga kohtuda – ta väldib kohtumise puudutusest jäävat jälge. Inimene vaatab teise inimese pealispinda, jäädes kinni omaenda tunnetesse, mis teiselt vastupeegeldudes inimese sees kasvasid. Ta samastab teise, kas negatiivse või positiivse tundega, mis temas teisega kohtudes kasvas, kui see oli hea, siis ta soovib uuesti kogeda, kui ei, siis ta hoiab eemale. Inimene ei vaata teise mina, sest see, mida ta ei näe, seda pole olemas ja nii ta ei pea seisatuma, et kogeda tunnet ning mõtlema miks? – ta on vaba edasi minema.
Kohtumine on peatus, hetke peatamine, kus inimene arvab, et ta peab suhestuma. Ta ei vaatle lihtsalt teise mina olemist, kui pilvi taevas või puid, sest nende puhul ta ei mõtle, kas ja kuidas nad teda puudutavad, sest nad on seal, kus nad on – ei tule vastu ega kaasa ja inimene on vaba tulema, olema ja minema. Inimeste mina-d reageerivad üksteisele ja tunded kasvavad ning vallutavad neid, vaatlusest liigub lugu kogemisse ja sünnib suhe, sest inimese sisse jääb jälg, mälestus teise puudutusest kasvanud tundest – tunne, et teine mina tuli ja astus tundena tema mina sisse ning nii sündis meie.
Rändav hing on nimetu kübe aegade ruumis, kus ta on osa nähtavast tervikust, kuid inimesena olles tundub talle, et ta on eraldi mina-na seistes nähtav, sest inimese sees olles on ta nähtamatu. Inimene hoiab ja kaitseb oma mina, sest ta ei taha teiste sisse lahustudes ära kaduda ega teist endasse võttes kaasas kanda. Inimene tahab olla see, kes ta on, et ta tunneks ja näeks ennast iseendana – olla mina – suurimas rollis, mida ta maailmas mängib ja see on roll, millest ta hoiab kinni, et olemas olla. Inimene soovib kogu hingest: “Palun vaata minu mina, sest nii saad sa osa minu hingest!” Ta ootab tagasisidet oma rollile, et teda on nähtud ja mõistetud.
Inimesena kõndides näeb hing oma olemas olemist läbi nende, kes teda näevad ja sellepärast ihkab hing meie sees olla, et olla osa nähtavast tervikust. Kui välised meie-d mingil põhjusel ei õnnestu, siis loob inimene sideme iseenda minaga, et moodustada ühine meie ja proovida ennast nii endale nähtavaks teha. Inimene vajab meie-t, et luua side teise inimesega ja läbi selle kohtuda teise sees olev hingega, et näha ja tunda ennast hingena, mäletada oma olemust. Hing näeb teist hinge rollide, tunnete ja minade taga, ta ulatub sügavale, sinna kohta, kus on peidus üks kübe aegade ruumist.
Autor: Marianne Umborg
Allikas: Seal, kus pole hinge, seal ei ole elu
7 tarkust, mida su hing tahab, et sa teaks
Leia oma tee ja käi mööda südamega rada
Kuidas õppida jälgima oma intuitsiooni ja kuulama sisetunnet?
