Tänapäeva pangandus on jäik, see on liikunud järjest rohkem protsesside ja protseduuride toimimise juurde. Kõik peab toimima justkui masinavärk, kus on omad maatriksid ja riskitabelid ning niipea, kui masinavärki satub teatud liivatera, siis masin krigiseb ja hakkab punast tuld vilgutama – VIGA! Paljud inimesed, kes külastavad pangakontorit, tunnevad ennast sellise liivaterana suures masinavärgis. Pangad võtavad oma positsiooni enesestmõistetavalt. “Nii on, meil on sellised nõuded, meilt nõutakse seda, teistmoodi ei saa, ja kõik.”
Ühelt poolt on meid sellesse ajanud tänapäevane maailm, kus regulatsiooni tase tõuseb igas valdkonnas, sh ka panganduses. Selles vallas tegi märkuse isegi justiitsminister viimasel EVEA foorumil, et 2015. aastal muudeti üle 200 seaduse, nii et sellel kõigel järge pidada on ühel inimesel võimatu.
Teiseks me ei tea, kuhu pankades olev meie raha läheb – millistele projektidele laenu antakse ja millistele mitte? Esiteks me ei saa hinnata laenude eetilist printsiipi, sest pank vaatab lihtsalt projektide tasuvusnumbreid ja muud asjaolud teda suuremalt jaolt ei häiri. Teiseks on suuremad otsustusprotsessid viidud Stockholmi ja Frankfurti. Millistele sektoritele laenu antakse ja millistele mitte ning millal laenukraane lahti keeratakse või vastupidi koomale tõmmatakse? Sisuliselt ripub Eesti pangandus praegu selle otsas, kuidas läheb Rootsi kinnisvarasektoril. Selle tõi välja Eesti Pank, mis oma viimases Eesti majandusprognoosis (detsembris 2015) sedastas, et “Kuigi laenuintressimäärad püsivad terve prognoosiperioodi jooksul madalad, kätkeb ohtu Rootsi varahindade võimalik langus, mille tulemusel võib pankade rahastamisvõime halveneda.”
Küsimus on – kas saab ka teisiti?
Kas saab teha nii, et bürokraatiat on vähem ning inimene ei peaks tundma ennast väikese liivaterakesena suures masinavärgis, vaid saab ennast tunda võrdväärse partnerina? Vastus on jah. Seda saab teha läbi hoiu-laenuühistu, kus igal liikmel on sõnaõigus finantsasutuse tegevussuundade määramisel.
Kui rääkida praeguse aja rahandussüsteemi nõrkustest, siis selleks on asjaolu, et raha ei ole reaalsete väärtustega kaetud. Raha väärtus põhineb praegu inimeste usaldusel valitsuse ja keskpanga vastu. Keskpangad ning riigivalitsused saavad lihtsate vahenditega raha hulka suurendada. Riigivalitsus emiteerib võlakirju ehk ta võtab avalikkuse käest laenu, mis omakorda läheb läbi riigieelarve majandusse ringlema. Samas ei plaani valitsus kunagi seda laenu tagasi maksta, vaid ta võtab laenutähtaja saabudes uue laenu peale. Samuti ka pangad laenavad kokkuvõttes üle kümne korra rohkem raha välja, kui on neile reaalselt kapitalina sisse pandud. Nii et praeguses süsteemis võlg tekitab raha ning kui võlamaht ei suurene, siis majanduskasv peatub.
Kuidas toimib jätkusuutlik rahandussüsteem?
Lihtsustatult on see nii, et hoiused laenatakse välja laenudeks. Laenud investeeritakse ettevõtluse edendamiseks või tarbimiseks. Sealt tekib ettevõtjatele raha, mis omakorda makstakse välja palkadeks ning osa jääb kasumiks. Palkadest ja kasumist moodustatakse uued hoiused. Sellisel viisil hakkas hoiu-laenuühistute süsteem tööle 1852. aastal Saksamaal. Inimesed tulid kokku, osadel oli raha üle, nemad tahtsid oma raha eest mõistlikku intressi saada ning teiselt poolt olid inimesed, kellel läks laenuraha vaja. Ning juba järgmise 7 aastaga loodi 183 hoiu-laenuühistut, milles oli kokku 18 000 liiget.
Lääne-Euroopas on ühistuline pangandus toiminud juba üle 100 aasta ning selline süsteem on üle elanud erinevad majandus-, rahandus- ja panganduskriisid. Miks on hoiu-laenuühistute ja ühistupankade süsteem nii hästi toiminud? Esiteks on oluline, et seal tekivad liikmetel nii emotsionaalsed kui ka ratsionaalsed põhjused, miks nad soovivad, et ühistu toimiks. Koos kliendisuhtega tekib isiklik omanikusuhe. Kui omanikud on ühest kogukonnast, siis tekib kollektiivne omanikusuhe. Ratsionaalselt on oluline isiklikul tasandil, et liige saab paremaid hoiuseintresse ning vajadusel laenu paindlikumatel tingimustel. Kuid kõige olulisem on see, et see võimaldab koostööd inimeste vahel, parandab kogukonnatunnet ning loob kogukonnale suurema sõltumatuse välistest teguritest.
Üks ühistulise panganduse vorme, mis viimasel kolmekümnel aastal on Lääne-Euroopas levima hakanud on nn ühiskondlik või eetiline pangandus. Sellise panganduse juures on oluline, et keskendutakse ainult teatud projektide finantseerimisele, nagu näiteks roheline energia, alternatiivsed haridusasutused, mahepõllumajandus jms. Muud laenuprojektid, mis ei kätke teatud printsiipe, lükatakse kõrvale.
Eestis loodi esimene eestlaste hoiu-laenuühistu 1901. aastal ning hoiu-laenuühistute ja ühistupankade süsteem toimis edukalt kuni 1940. aastani. Praegu on ühistupangandusel vaid 0,3% Eesti pangandusturust, samal ajal kui Leedus on see osakaal 6% ning Lääne-Euroopa maades 30% juures. Eestis tegutseb praegu 23 erinevat hoiu-laenuühistut. Hoiu-laenuühistute maht kogu pangandusturul on veel väike, aga viimase kolme aastaga on see tegevusharu kasvanud viis korda. Aeg on küps teistmoodi panganduseks.
Autor: Rait Kondor, Kodumaa Kapitali Hoiu-laenuühistu juhatuse esimees
Uue ühiskonna loomise kolmas konverents toimub:
sel laupäeval, 20. veebruaril kell 11-17.30 Tallinnas Euroopa hotelli Lääne-Euroopa saalis
pühapäeval, 28. veebruaril kell 12-18.15 Pärnus Strand hotelli Lahe saalis
Esinejad ja teemad:
Riina Raudsik “Energia – terve olemise ja isetervenemise võti”
Kristjan Puusild “Vastutuse võtmine keha eest”
Ülo Vooglaid “Millistel eeldustel saaks Eesti püsima jääda?”
Rait Kondor “Pangandusmaastiku muutmise olulisus Eesti edasiseks arenguks”
Saale Kareda “Paralleelstruktuuride loomine muutuvas ühiskonnas”
Lisaks lühisõnavõtud ja arutelu.
Uuri lähemalt kodulehelt www.uusyhiskond.org
