Nagu päeva nimigi ütleb, on see pühendatud rukki emale. Igal oleval asjal siin ilmas on oma algus, põhi, ema või hoidja. Nii rukkilgi. Rukki külvamise püha on rukkile kui ema.
Nõos on öeldud: Rukkimaarjapäeva nimetatakse rukkiemapäevaks, sest siis saavad rukkid enestele ema, hakatakse rukkid kylvama.
Leivavili on kaua aega andnud meie rahvale toidust. Oleme põliselt leivarahvas niisamuti kui oleme metsa-, mere- ja hiierahvas. Musta rukkileivata ei kujuta me oma elu ette. Leib on keeleski esimene toit. Esmalt on leib. Kõik ülejäänu on leivakõrvane.
Eeskätt lääne ja lõuna pool ning Peipsi ääres oli kolm päeva enne ja kolm pärast 15.augustit keskne rukkikülvi aeg. Rukis peaks aga selleks ajaks tavapäraselt lõigatud olema isegi põhjapool.
Vadja maarahva mailt on sel päeval kogunetud Kuremäe hiiemäele pidama hiiepüha.
Jõhvi kiriku 1699. aasta visitatsiooni aruandes märgitakse, et kihelkonnas on palju hiisi, kusjuures eriti kuulus on Kurra-Meggi (Kuremägi), kus iga aasta 15. augustil toimub suur ebajumalateenistus, kuhu rahvast tuleb paljudest kihelkondadest ja ka Venemaalt. Kohalik elanik on samast asjast kõnelenud mõnevõrra teise nurga alt:
Kuremäe ohvritamm olevat esiemade juttude järgi olnud vanade eestlaste püha tamm. Kuremäel olevat olnud püha hiis ja hiieallikas kuhu tulnud paganausulisi eestlasi kaugelt kokku oma ohvritalitusi toimetama. Üks suuremaid pühi olnud rukkimaarjapäev. Tamme kaunistatud mitmesuguste kirjude paeltega.
Mall Hiiemäe koostatud Eesti rahvakalendri V köitest leiame teate esivanemate austamisest:
Rukkimaarjapäev 15. augustil. Siis kaeti laud saunas, et esivanemate lahkunud hinged tuleksid koju ja saaksid seal süüa, juua ja rõõmustada.
Vadja maarahvas on päeva kutsunud ka tuli-maarjaks. Seal on siis peetud laata. Samuti on viidud Kaporje allikale andi ja pestud end selle juures asuvas järvekeses.
Meeldiv on tõdeda, et kodune leivaküpsetamine saab taas üha enam tavaks. Jätkuks selleks vaid kodumaist puhast rukkijahu. Kodune toit on jõu ja tervise allikas ning elumõnu looja.
Kui küpstada suureks rukkiema päevaks leiba, võtta pätsike või esimene viil, määrida sellele mett või värsket võid ja viia see oma pühapaika, siis tasub soovida, et meil kunagi viljast ja leivast puudu ei tuleks.
Jätku leiba!
Allikas: Meie esiisade jälgedes: milline on õige eesti mees ja eesti naine?
Eestimaa iidsed väepaigad, mis annavad energiat ning toovad tervist ja elujõudu
8 Eesti põnevamat ja hirmutavamat kummituspaika
