Varasemal ajal, kui tarupuust lõigati mett vaid korra suvel, tehti seda sageli viimase rukkiema päeva paiku. Sellest ka päeva üks nimesid – meelõikuspäev. Siitpeale söövat mesilased rohkem mett ära, kui juurde toovad.
Lastele on kõneldud, et rukkiema viimase püha öösel ratsutab metsas kolmejalgsel hobusel hall vanamees ja külvab seeni ehk metsahärja liha. Paari päeva pärast tasuks siis korviga vaatama minna.
„Pärt annab viimase viha humalakäbale“, öeldakse Muhus. Pärast emapäeva käbid korjatakse, kuivatatakse ja pannakse õlle tarvis tallele.
Palju on kõneldud pärtlirajudest. Jõhvis teatakse, et ilmad on rajused kaks nädalat enne või pärast viimast rukkiema päeva. Kui varased vihmad ja tormid jäävad tulemata, on kuiva raju oodata kaks nädalat pärast emapäeva.
Kui vaadata ilmaendeid ja muid loona märke, mis viimase rukkiema päevaga seotud, võib seda tinglikult pidada saartel suve ja mujal Maavallas sügise emapäevaks. Emmastes on seda otsesõnu nimetatud esimeseks sügispäevaks. Selle päeva ilm loob sügise ilma – hea loob hea ja halb halva.
Küpseks on saanud pähklid ning seened vohavad. Pääsukesed löövad parvedesse ja saabuda võivad esimesed hallad. Ussid ja karud jäävad uimaseks.
Saaremaal on emapäeva paiku tehtud lehisi – lehtpuuvihtu. Saare-, vahtra-, kase- või muust lehtpuust vihad seati suurtesse kubudesse nagu õled. Lehisi tehti vanas kuus, et lambad neid paremini sööksid. Ühele lambale kulus talvega umbes 200 kubu.
Emapäeval niidetakse lambaid, sest siis saab pikema villa. Tapetakse oinaid ja sikkusid.
Vaivarast pärineb huvitav teade kaalikate maitsmisest: On vana komme proovida pärtlipäeval kaalikaid. See komme on pärit ajast, mil viljakasvataja-vaim tuli ühe pere juurde ja käskis ikka pärtlipäeval kaalikaid maitsta, sest siis saavad need head magusad. Kaalikas teadagi jõudis meie toidulauale üsna hiljuti ja tõrjus ühes kartuliga kõrvale naeri. Aga olgu ta naeris või kaalikas, viimasel rukkiema päeval võib seda ikka maitsta.
Vanal ajal käidi pärtlipäeval ka kosjas.
Allikas: Maavald.ee, Folklore.ee/Berta
