Laulud ja kogu kadrirituaal sarnaneb mardipäeva omaga, samuti õnnistamissõnad ja manamised, mida kadrid pererahvale lausuvad. Siiski on neiski tavades toimunud mitmeid muutusi. Näiteks palusid 19. sajandi kadrid rohkem villu jm näputööks vajalikku, vähem toiduaineid. Mida edasi, seda olulisemad olid kommid ja maiustused ning muidugi ka raha. Juba nimetusest selgub, et ringi rändasid ennekõike naised või naisteks riietunud, maskide valikus on aja jooksul toimunud suuri muutusi.
Kadripäeva ja kadrisid on seostatud esivanemate hingede taassaabumisega. Tulevad nad ju laulusõnutsi “pikka pilliroogu mööda” taevast või kaugelt meie juurde. Ülo Tedre arvates oli algselt tegemist koguni tütarlaste initsiatsiooniriitusega, nende vastuvõtuga täisealiste hulka.
16. sajandi lõpuks kujunes kadripäevast naiste välistööde lõpuaeg, tuli alustada tubaste ketrus- ja käsitöödega, ja selleks jäi kadripäev mitmeks sajandiks.
17. sajandi käsikirjades viidatakse kadripäevale kui lammaste patrooni Katariina austamise ja teenimise päevale. Kindlasti nii sulasidki kaks kommet ühte ja sügistööde pühast sai püha Katariina päev. Et vanadel algsetel seletustel ja põhjustel on tavaks ununeda ja seoseid luuakse alati käepäraste uuemate teadmistega, selle kohta on mitmeid näiteid ka kadripäevaga seoses. 19. sajandi rahvapärastes seletustes on arvatud, et see püha on näiteks vene keisrinna Katariina järgi oma nime saanud. Teise seletusena on oletatud, et kadripäev on seotud hoopis Martin Lutheri naise Katariinaga, kelle auks toimuvat perede külastamine ja andide kogumine.
Maskeerimine
Kadrisandid on läbi aegade kandnud valgeid ja ilusaid rõivaid, soole vaatamata on riietutud eeskätt naisteks. Maskid ei ole olnud reeglina jõulised ega koledad, vaid eeskätt nägu varjavad – varem oli väga oluline, et tulijaid ei tuntaks ära. Pererahvas omakorda püüdis igati mõistatada, kes neile saabusid. 20. sajandi linnaoludes on äratundmine raskem, ehkki püütakse liikuda tuttavamas piirkonnas – oma tänaval, tuttavate majades.
Ka seos tagasipöörduvate esivanemate hingedega tingis riietuse ja maskide valiku. Enamasti oli kogu kadride riietus (sukad, kleidid, sallid, kübarad, kindad) valget värvi, 20. sajandil ilustatud rohkete lintide, lehvide, litrite, helmestega, tihti kasutati näo varjamiseks kardinat või loori.
Valmistati ka kunstpatse, varem linast, hiljem vatist, riidest ja muust käepärasest. 20. sajandil hakati näo maskiga varjamise asemel seda värvima, mis oskusliku tegutsemise korral moondab isiku täiesti tundmatuks. Kuid näo varjamine on muutunud teisejärgulisemaks, nii et sageli värvitakse põgusalt või üksnes meigitakse tugevamate värvidega. Peamine on ikkagi ilusaks maskeerimine.
Tavaliselt on maskeeritute välimuses ka midagi ajastukohast – näiteks 1980. aastatel multikate eeskujul ninaotsa punaseks värvimine.
Linnades maskeeruti 20. sajandi lõpul ka igasuguste poe- või omavalmistatud maskide abil peletisteks, igasugusteks loomadeks, kuraditeks ja nõidadeks.
Kadripere
Kõige harilikum oli 19. ja 20. sajandil maskeerumine kadripereks, kellest kõige tähtsam oli kadriema või siis kadrinoorik. Ülejäänud kujutasid tavaliselt eri vanuses kadrilapsi, kelle jaoks kadriema andisid palus ja kes nende saamiseks laulsid ja tantsisid. Kadriemal oli tihti süles “kadrititt” – kaltsudest jm valmistatud nukk, kes toas tingimata pissis (viljakusega seotud tava, nuku sisse oli peidetud veega täidetud põis, pudel või veeprits) ja keda sai etenduses osavasti kasutada, nagu ka kadriisaks riietunud kaaslast. Kadriperega võis kaasas olla loomamaskides tegelasi. Sageli oli kambas ka pillimees või mitu. Tänapäeval on tihti igal kadril kaasas näiteks vilepill või plokkflööt, millega pererahvale mängida.
Kadrihaned ja muud loomad
Lääne-Eestis ja Saaremaal liikusid ringi kadrihaned, kes välimuselt ja käitumiselt sarnanesid jõuluhanedega. Haneks maskeeriti end kasuka, suurräti, lina ja patjade abil, lisaks paistis suur nokk või linnupea. Hane kombel häälitsedes käidi laste lugemisoskust kontrollimas, vitsahoopidega tagati pererahvale tervis. Muhumaal on näiteks eraldi tähistatud kadrihane seisusesse vastuvõtmist – esmakordselt haneksolija on tõstetud kaevukoogu peale ja kiigutatud.
Kadripäeval kanti ka muid loomamaske (karu, sokk), kuid vähem kui muudel tähtpäevadel.
Üksikud kadrinaised
Läänemaal ja saartel käisid kadripäeval (või ka mõni päev enne või pärast seda päeva) vaesed naised, 19. sajandil ja 20. sajandi alguses sellised inimesed, kellel polnud oma maja, maskeeritutena ringi. Mõnikord pole aga maski kantudki. Sellise staatusega kadrid liikusid ringi üksinda ja päeva ajal, kogudes endale toitu, villu ja riidekraami.
Ketrajasant
Väga vana taustaga tegelaste hulka kuulub ketrajasant – kedervarrega või vokiga külas ringiliikunud naine. Ketraja võis liituda kadriperega, kuid vokk või kedervars võis kuuluda ka kadriema varustusse. Kedervars ja ratas on iidsed päikese sümbolid ja sel viisil sümboliseeris ketrajasant oma igiliikuva vokirattaga päikese taassündi, maailma tagasisaabuvat valgust ja olid sümboolselt seotud villa- ja linakasvuga.
Määgijad
Põhja-Tartumaal oli kadripäev veel 20. sajandi alguses määgimise päev, sest sel päeval käidi teises peres hommikul või päeval, ukse taga määgimas. Määgijad polnud maskeeritud, vaid tavaliselt riides naised ja lapsed; täiskasvanud üksi või paaristikku, lapsed grupina. Tulijatele pakuti tanguputru, kaasa anti tooreid herneid, ka ube, kaalikaid, kanepiseemneid, 20. sajandil ennekõike õunu ja kompvekke. Määgijate soo, arvu ja rõivavärvi järgi ennustati järgmiseks aastaks oina- või utetallesid, kaksikuid, musti, kirjusid, valgeid lambaid. Perenaine kutsus määgijad enamasti lauta, harvemini aita lammaste edenemiseks lamba häält tegema.
Mida kadrid tegid
Algselt käisid vaid tüdrukud maskeeritult perest peresse. Kärarikkus, laulu ja pillimäng kuulub lahutamatult mardi- ja kadripäeva juurde. Kadrisantide pillimäng, laulud ja vigurid pole siiski olnud nii kärarikkad kui martide omad. Kindlasti kuulusid aga tsüklisse mõistatuste esitamine, 19. sajandil ja 20. sajandi algupoole laste ja noorte lugemisoskuse ning tüdrukute käsitööde kontrollimine. Tavaline oli rituaalne viljakusmaagiline kusemise imiteerimine või vee pritsimine pererahvale nagu ka okstega peksmine tervise ja edu tagamiseks. Lauldi, sooviti karjaõnne ja koguti andisid.
Kogu tava algas ukse taga sissepalumislauluga. Pärast tuppa saamist teretati ja tutvustati ennast (kaugelt tulnud ikka räägivad, kust nad on saabunud), räägiti oma pere rännakutest ja seiklustest, lauldi kadrilaule, tantsiti, küsiti pere käest mõistatusi, kiusati lapsi ja neide küsimustega, mängiti lihtsamaid mänge. Järgnes andide palumine ja selle järel lauluga tänamine ning õnnistamine.
Skemaatiliselt koosneb rituaal:
1) maskeerimisest,
2) tuppatulekutseremooniast, milleks küsitakse ukse või akna taga tervituslauluga luba,
3) pererahva usutlemisest ja tubasest etendusest, kuhu kuuluvad veel laulud ja tantsulaulud, viljaterade viskamine või vee pritsimine, andide küsimine, tänulaul või sajatus, hüvastijätulaul.
Neile peredele, kes kadrisid tuppa ei lasknud, loeti ja lauldi veel 20. sajandi alguses sajatusi ja seda naljalt ei soovitud – polnud ju põhjust lasta oma karjale ja perele õnnetust soovida. 20. sajandil on pahased kadrid maja ukse ette tassinud puuvirna, kivihunniku, viinud karistuseks vankri või adra katusele, toppinud korstna kinni, lasknud loomad laudast välja jne.
Teel kohtunud kadrikambad võrdlesid saaki, võidi ka rüseleda. Saagi jagamiseks (nagu ka maskeerimiseks) koguneti enamasti kindlasse peresse. Seal jagati ühise koti sisu – kui oli mitu kotti, siis kallati nende sisu kokku – kadride vahel ära. Kogunenud raha eest osteti enamasti maiustusi.
Kadrilaulud
Herbert Tampere järgi on refräänilised mardi- ja kadriviisid levinud Lõuna-Eestis, mujal olid laulud refräänita. Üleminekualal (Muhu-Kodavere joonel) kasutati nii refräänilisi kui refräänita viise. Saaremaal ja Lääne-Eestis on lauldud vähem, seda suurem on olnud aga improvisatsioonilise etenduse ja lõõpimise osakaal. Kadrilauludes keskendutakse loomaõnne tagamisele, enam küsitakse anniks naiste käsitööks vajaminevat.
Kadriannid
Ikka on antud tulijaule igasugust toidukraami: kartuleid, kaalikaid, porgandeid, herneid, lambaliha, vorsti, õunu. Värskelt küpsetatud leiba või saia. Pähkleid. 20. sajandil muidugi kommi ja ka küpsiseid. Apelsine ja mandariine ning muid eksootilisi puuvilju. Moosi. Iluasjakesi. Raha hakati andma eeskätt 20. sajandil.
19. sajandil aga kuulusid andide hulka veel villad ja linapeod, vahel ka riidetükid, sest neist sai midagi valmistada. Osa saadud kraamist kuulub rituaalsete roogade hulka, mida pakuti erijuhtudel. Näiteks olid oad-herned seotud surnuvalvamise ja muude hinge teispoolsusesse siirdumise riitustega.
Kus käidi
Ikka oma küla peredes ja kui oli jõudu või küüti, siis ka naaberkülades. 20. sajandil hakati külastama kohvikuid ja restorane, seltsimaju, kauplusi. Nagu eespool öeldud, eelistatakse ka linnas liikuda oma kodu lähemas ümbruses.
Kadripeod
Kui kadrikamp oli suurem ja kogunes rohkem kraami, siis on mõnigi kord korraldatud külas või töökohas kadripidu, nagu see veel tänagi toimub Kihnu saarel ja mitmel pool mujal. Siis on peopaika juurde toodud õlut ja toitu ning kohale kutsutud pillimees (kui ta muidugi juba varem kaasas polnud).
Kadripulmad
Eeskätt Lääne-Eestis, kuid ka mujal, koguneti samal või järgmisel õhtul kadripulmi pidama. Keedeti kogutud kraamist toitu, tavaliselt oli kohal pillimees, nii et sai tantsida. Kadripulmas valiti kadripruut ja -peiu ning jäljendati pulmakombestikku. Tervet pulmapidu enamasti ei etendatud. Igatahes lisas see andide jagamise peole hoogu ja improviseerimisvõimalusi. Näiteks sai üles tõmmata pulmalipu, jagada pulmaameteid, varastada kadripruuti ja kasutada muid pulmakombeid.
Töökeelud
Keelatud oli kõik villaga seotu. Kadripäeval ei tohtinud lambaid niita. Lõuna-Eestis oli see keelatud kogu mardi- ja kadripäeva vahelise aja, sest muidu “sant viib villa ära”.
17. sajandil on kadripäeval lambalaudas ohvritoiduna söödud kanaliha ja laudas hüpeldes jäljendatud loomi. Tartumaine määgimas käimise komme võiks olla selle hiline edasiarendus.
Toidud
Tangupuder, mida viidi ka naabritele. Kiisel, lambaliha tangupudruga, soolaga keedetud herned ja oad, kama või kamapallid. Oluline oli kadriõlu, vana nimetusega kadrikahi. Kahjaks nimetati igasugust ohvrijooki, nii et selle põhjal võiks see viidata kaua tähtsaks peetud pühale.
Kadri
Kadripäev on nime saanud arvatavalt 4. sajandil elanud ja aastal 304 surnud Aleksandria pühaku Katariina järgi. Katariina oli 18-aastane noor haritud neiu, kes ei soovinud abielluda, sest ta oli Kristuse pruut. Legendi järgi väidelnud ta edukalt 50 filosoofi vastu, kes saadetud talle kristluse mõttetust tõestama. Vihane keiser saatis Katariina piinamisele – ta pidi hukatama rattal. Legendi kohaselt lagunenud piinariistad koost. Lõpuks lasti tal pea maha raiuda.
Püha Katariina kultus algas 9. sajandil Siinai mäe juures, kuhu inglid olevat ta keha kandnud, ning oli oma tipul keskajal, levides näiteks “Kuldlegendi” vahendusel.
Katariina on noorte neidude ja naisõpilaste kaitsepühak. Kuna Katariina sümboliks on ratas, on tema kaitse all ka kõik rataste jõul töötavad mehhanismid. Ta on teoloogide, filosoofide, kõnepidajate patroon. Samuti lapsehoidjate (ta raiutud peast voolas vere asemel piima) ja igasuguste ketrus- ja kudumistööde patroon. Katariina kuju leidus peaaegu kõigis kirikuis, talle on Euroopas pühendatud arvukalt kirikuid; tänapäeval ka näiteks kristlikke kolledžeid. Keskaja ikoonidel tunneb Katariina ära piinaratta järgi.
Eestis on Katariinale pühendatud viis kihelkonnakirikut ning vähemalt viis kabelit.
Mida mujal tehakse
Katariina kuulus 14 kõige abivalmima pühaku hulka, mistõttu temast kõnelesid ühtviisi preestrid ja poeedid. Tema püha tähistati maailma paljudes kohtades. Katariina tõusis ausse pärast ristiretki, Prantsusmaal aga eriti 15. sajandil, kui ta väidetavalt ilmutas end Jeanne d’Arcile ning oli koos Neitsi Maarjaga Jeanne’i nõustajaks. Kuni 17. sajandini tähistati kadripäeva paljudes Prantsusmaa paikades.
Allikas: www.folklore.ee/Berta
