Heinakuu 2. päeval on heinaleedo, mida Virumaal on nimetatud Uku pühaks. Sõltuvalt Maavalla kandist tähistab see püha heinatöö algust või vaheaega. Ukupäeval on üldiselt keelatud heina niita või kokku panna, sest see pahandab taevaisa. Samuti on see oluline merepüha.
Heinaleedol tehtud kuhjad süütab piksepoeg põlema või lööb pikne koguni kuhja koos heinalistega kiviks. Purtse-Matkal, aga mujalgi näidatakse selliseid kive. Heinapühal tehtud kuhja võib ka vesisaabas ära viia, seegi on taeva karistus. Vesisaabas ähvardab heinaleedol merele läinud kalureidki, sest see päev on randlaste kalapüha.
Ukut austavad meie hõimurahvadki. Saamimaal Inari järves asuv Äiju saar ( soome keeles Ukonkivi, Ukonsaari, saami keeles Äijih) on saami meeste üks pühimaid paiku.
Ukut on austatud pea kogu Maavallas. Armastust selle taevast ja sademeid valitseva jumala vastu näitab tema nimede rohkus. Ukut kutsutakse veel Ukku, Ukko, Ukutata, Taevaisa, Vanajumal, Vanemb, Vanaisa, Pikne, Pikker, Äikene, Äiuke, Äike jne. Sooje tundeid selle jumala vastu näitavad eriti ilmekalt hellitusnimed nagu Äiuke ja Äikene. Karjalased kutsuvad Ukut hellitavalt Illiks ja Illuks. Soomlastel on aga Ukko koguni ülijumal.
Rahvakalendris kannab Uku püha ka laenunimesid nagu heinamaarjapäev, heinämaeräpää või maarpäe.
Saartel, rannikul ja kohati sisemaalgi on tehtud ukupäeva laupäeval leedu- või maarikutuld, et saada paremat vilja- ja kalasaaki. Seejuures on hea kalasaagi nimel viidud andi. Tuld tehakse heinaleedo laupäeva õhtul, seega 01.07. Enne tulele minekut on käidud vihusaunas nagu pühade puhul ikka.
Heinaleedol juuakse puna – punast viina, mahla või lihtsalt õlut. See toob joojale tervise ja hea jume, annab jõudu ning hoiab eemal tüütud putukad.
Naised korjavad sel päeval rohu- ja värvitaimi nagu näiteks naistepuna, maranaid ja muud. Heinaleedol korjatud taimedega värvides tulla kõige punasem lõng. Ka saunavihtade tegemiseks on see päev hea aeg. Pühalepas on aga heinaleedol kõik naiste tööd keelatud.
Mustjalas jutustati järgmist:
Mustjala pangal on olnud vanasti jumalakuju, kuhu andi viidud, et kalasaak hea oleks. Ebausu ajast peetakse ka maarjapäeva kalapühaks. Maarjalaupäeva õhtu tehakse samuti kui jaanilaupäeva õhtul tuld. Vanad inimesed nurisevad selle kohta, et noored seal tantsimas käivad ja seega püha kohta rüvetavad, seepärast olla ka kalasaak hoopis vähemaks jäänud, kui see vanasti on olnud.
Rannakaluritel on merele üha vähem asja. Ja ka kuhjategemine on muutunud meie maal tasapisi haruldaseks oskuseks. Hein on asendunud maaõlijõul töötavate masinate tehtud kilerullidega. Aga kuniks seda?
Sarnaselt haabjalaotamise taidega on heinatöös kuhjategemises settinud tuhandete aastate ja paljude heinaliste kogemused. Nii kuhja kui haabja ilusa välise kuju taga peitub parim otstarbekas vorm. Nii süda kui kaine mõistus ütleb, et küllap ühel heal päeval läheb neid kogemusi ja teadmisi meil või meie lastel-lastelastel jälle vaja. Seepärast tasub hoida oskusi, kuidas ja millal heina niita, kuhja teha ja millal pidada püha.
Allikas: Maavald.ee
