Rahapuuduse hirm halvab kaine mõistuse
Inglise psühholoog ja teadlane Karen Pine väidab, et 90% naistest tunneb ebakindlust ja muret oma rahalise seisu pärast. 46% õrnema soo esindajaid tunneb enda sõnul lausa kohutavat hirmu oma rahaasjade pärast. Sama autori uuringud näitavad, et rahaga seotud hirm halvab selge mõtlemise palgaläbirääkimistel. Näiteks lepivad naised tööpakkumisi vastu võttes kuni 25% madalama palgaga, võrreldes meestega, kes samale ametikohale kandideerivad.
Rahamure rattalt on raske maha astuda, kui valitsevaks saab ostlev asenduskäitumine: kes on kinni jäänud rahapuuduse sundmõttesse, see kipub kulutama emotsionaalsetel, mitte vajadustest lähtuvatel põhjustel. USA psühholoogide uuringute järgi sageneb ülekulutamine, toretsev ja pillav käitumisviis ning kallite trendikaupade tarbimine juhul, kui inimene tahab iga hinna eest oma enesetunnet tõsta. Rahaga püüavad inimesed end nii lohutada kui ka kaduma kippuvat õnne osta. On leitud seosed kurvastamise ja teiste negatiivsete emotsioonide ning ostukäitumise vahel: üksildane, kurb, murelik või vihane inimene ostab midagi endale meeleheaks – et halba enesehinnangut parandada ja rahutut meelt vaigistada.
Siit paradoks: kalli ja trendika väljanägemise põhja võivad olla peidetud kõikuv enesehinnang, hingetühjus, üksildus ja krooniliselt näriv rahulolematus iseendaga. Üürike õnn, mida pakub kiiskav omand, ei kesta kaua, kuna tegemist on hedonistliku asenduskäitumisega. Rõõm haihtub ning peagi taastub sama emotsionaalne seisund, mis valitses ostmisakti alguses. Raskemeelsus võib olla isegi astme võrra sügavam, sest lisandub süütunne mõttetu kulutuste pärast.
Õnnelikud inimesed ostavad ja tarbivad vähem
Kõlab paradoksina, kuid järeldus on lihtne – õnnelikud inimesed ostavad ja tarbivad vähem. Seejuures on leitud ka vastupidine seos: õnneuuringute järgi on õnnelikumad ja oma eluga rohkem rahul just nende maade inimesed, kus tarbitakse vähem.
Enesetunnet leevendava asendusostmise saab peatada, kui vaadata otsa oma hirmule olla mitte keegi ja mitte välja paista, õppida enesehinnangut taastama ja tõstma ning stressi leevendama väärikamate tegevustega kui ostmine. Pole raske vastata küsimusele, mis need väärikad tegevused võiksid olla. Ajast aega on õnnetunnet seotud lähedaste suhete ja teistele tähtsates toimingutes osalemisega, millegi tegemisega teiste heaks.
Kuid ostmisvajadust õhutavad sundmõtted ja -käitumine on paraku kapitalistliku majanduskasvu mootor. On raske jääda terve mõstuse juurde ja tarbimist ainult vajalikuga piirata, kui igal sammul kuuled ja näed sisendamist ja veenmist: osta, osta, osta…
Raha hankima innustab jahikirg
Inimene on liigikaaslast matkiv olend. Nii emotsionaalsed reaktsioonid kui ka tavakäitumise mallid nakkavad ning kanduvad üle ühelt teisele. Eriti kergelt nakkavad kirg, hasart ja paanika. Miks muidu uudishimutseme, mida naaber teeb ja kuidas ta elab, et siis tema eeskujul seejärel endale samasuguseid asju tahta. Teisalt oleme talle kaasa elades valmis ise samad ohud kujutluses läbi elama.
Teadusuuringud on tõestanud, et emotsioonidega laetud olukorras reageerime poolautomaatidena ja tegutseme nii nagu enamjagu teisi meie ümbruses. Kuigi usume ise siiralt oma kainet mõistust ja külma närvi, veab see meid alt, kui tegutseme hasardi, kire või suure mure (või paanika) olukorras.
Aju-uurijad on tõdenud, et raha-, võimu- ja hasardijaht paneb inimaju paraku toimima sarnaselt laborihiire ajuga: hiir vajutab ennastunustavalt naudingupedaali, unustades ohutunde, puhkuse ja paljunemise, kuni hinge heidab. Rahamängul põhinev kasiinokapitalism (Marek Strandbergi väljend ajalehes Postimees 26.03.2009) ergutab samalaadset piirideta hasarti – raha, võimu ja naudingute jahti, soosides mängu vaid mängu enese pärast. Selle hasardi põhjast vaatab vastu hirm oma eksistentsi pärast, mis võib paisuda paanikaks ja ebamõistlikuks heitlemiseks.
Piirideta maailm ehk teisisõnu piiranguteta tarbimine on rahamaailmast pärit ilus metafoor, kuid loodusseaduste kohaselt võib piirideta paisumine lõppeda lõhkemisega.
Raha kojutoomine sümboliseerib maskuliinset saagijahti. Tänapäeval raha mitte niivõrd ei teenita, vaid hangitakse: börsilt, investeeringutest, kasiinost, turgudel kasumlikumaid pakkumisi võites ja riigikassast paremaid palasid kaubeldes.
Paar sajandit varem polnud raha veel nii oluline jahisaak. Seetõttu oli rahahimu liigkasuvõtjate haigus. Tänapäeval on rahakatk haaranud enamiku kapitalistlikust süsteemist. Veel 17. sajandi kogukonnas põlatud liigkasuvõtjast sai 20. sajandil auväärne pankur – meeste maailma ihaldatuima ametivõimu kandja, kes määrab mängureeglid ning seeläbi jagab ja valitseb.
Jahikire naiselik variant: Tuhkatriinust saab ahne vürstitar
Veel pool sajandit tagasi oli mehel kohus naisele elamisraha anda ning tagada naise ja laste ülalpidamine. Naine oli teenindaja, kelle ülesanne oli hoolikuse ja usinusega mehe tunnustus (ja ka sellega kaasnev elamisraha) välja teenida. Mõnel pool lisandus sellele ka meeste teenindamise ning nende vajaduste rahuldamise eest saadav tasu.
Tuhkatriinu kompleksiks nimetatud teenija ja teenindaja roll, kes ootab printsi valgel hobusel, on tänapäeval teisenenud. Mitte töökus ja usinus ning laste eest hoolitsemise oskus ei tee naist ihaldatavaks, vaid tema konkurentsivõimekus ilu ja rikkuse vallas. Keha ja kehakatteid ülistavad vaatemängud on saanud samasuguseks hasartmänguks naistele nagu meeste mängud kasiinodes ja rahaturgudel. Noorte naiste eesmärk pole meelitada ligi mitte “see üks ja ainus”, vaid pigem järjest rohkem ja järjest rikkamaid Lexustega printse, kes teevad õnnelikuks ja toovad kohale rahalastid.
Niisiis on raha ja nauding, niisamuti nagu raha ja hirm omavahel tihedalt seotud. Mida teha, et katkestada see ennasthävitav ahel, mis tõmbab inimesed üha kiiremini majandusliku kasvuga seotavasse mõttetu tarbimise oravarattasse? Või mis peaks juhtuma, et hirmude ja ihadega manipuleeriv ning raha ja asjade kogumisele õhutav masinavärk peatuks, enne kui selle rataste vahel kollektiivselt hinge heidame?
Esimese sammuna soovitab Karen Pine katkestada rahast sõltumise nõiaringi ning loobuda keskendumast raha säästmisele, kulutamisele või selle vahetamisele üha paremate asjade vastu.
Rahajahi ohtlikud kõrvalmõjud: halvatud töötahe, vastutusvõimetu kulutamine ja ostusõltuvus
Vanarahvas teab, et pidev muretsemine raha pärast või mõtlemine rahast teeb haigeks ja kalgiks. Järgnevad kolm näidet iseloomustavad raha nõiaringi kinnijäänud inimeste mõtteid ja hoiakuid ning nende väljakujunemise põhjusi.
“Ma ei julge üldse midagi osta. Ma ei tea ju, mis saab mõne kuu pärast. Mul pole tegelikult kunagi piisavalt raha. See teeb mind ärevaks ja ma kujutlen tihti, kuidas lõpetan oma elu kodutute varjupaigas või ilma rahata kusagil tänaval või üksikus korteris rottidest puretuna. Vaatamata sellele, et olen liitunud pensionisammastega ning mul on korter ja säästud, kardan, et need haihtuvad majanduslanguse segaduses ning ma lõpetan vaesuses ja virelemises. See mõte halvab mind: ma ei taha tööd teha, sest pankurite kukrusse raha teenimine ei kindlusta mu tulevikku. Kuid ma ei taha ja ei suuda ka midagi endale lubada, sest tunnen, et pean meeletult kokku hoidma, et kuidagi ots otsaga toime tulla ja oma vähesed säästud siiski veelgi mustemateks päevadeks hoida…”
Rahapuudusele keskendumine annab tunnistust hirmust vaesuse ees, mis sunnib säästma ja tagavara koguma, kuid viitab ka enda väärtusetuse tundele. Vaidlused ja kaklused raha pärast on tekitanud tunde, et senist tööd pole vääriliselt tasustatud, on süvendanud arvamust enda vähesest suutlikkusest. Tulemuseks võib olla nii töö ja raha põlgamine kui ka nende vihkamine, kellel on rohkem raha. Inimene järeldab oma minevikule tuginedes, et tõenäoliselt ebaõnnestub tal edaspidi nii raha säästmine kui ka kulutamine. Ta järeldab, et peab elama surmani vaeselt ja õnnetuna. Depressiivsus halvab töötahte. Põlgus ja vihkamine ilmutavad end agressiivsusena igapäevaelus. Mõnikord pööratakse agressiivsus enda, teinekord teiste vastu.
Soovitused rahapuuduse hirmust ülesaamiseks:
- Harjuta raha väljaandmist, selle enda hüvanguks kulutamist just siis, kui tekib tahtmine kokku hoida.
- Püüa näha ressursside küllust milleski muus peale raha.
- Kui oled enda arvates alatasustatud ja alaväärtustatud, siis mõtle läbi, milline on minimaalne sissetulek, mis võimaldaks enam-vähem ära elada, ja püüa selleni samm-sammult jõuda.
- Loobu sissetulekute suurendamisest säästmise nimel igaks juhuks. Pühenda selle asemel oma aeg ja ressursid iseendale ja oma lähedastele.
- Asenda palgatöö vastastikuse abistamisega kogukonnas, mis taastab eneseväärikuse ja loob kokkuhoidmise tunde.
“Hoidun rahast mõtlemisest. Mulle meeldib lihtsalt hästi elada. Ma usun, et klaarin rahaasjad kunagi hiljem. Ma ei taha ega suudagi kulutamisest hoiduda. Ma veenan end, et küll leian oma kulutustele kuidagi katte. Kui tahan midagi erilist, siis ostan selle võlgu ja jään lootma parimat. Ma pole kindel, kas suudan kunagi võlad tagasi maksta. Vahel muretsen võlgade pärast, kuid enamasti leian, et rohkem peaks muretsema need, kes võlgu annavad.”
Selline hoiak põhineb palju kuuldud sisendusel, et “ega sina oma rahaga ümber käia ei oska, parem teen seda sinu eest mina (näiteks lapsevanem, äripartner, pankur, jne)”. Inimene, keda pole usaldatud oma raha kasutama, eelistab kulutada nii, kuidas jaksab ja millele iganes. Kulutamisele fikseerunud hoiak päädib sooviga lükata vastutus kellegi teise õlule. Inimene ei võta vastutust oma tegude ja nende tagajärgede eest ning vastandub sel moel kulutuste kontrollijatele, käitudes nagu vastutusvõimetu teismeline.
Soovitused arutu kulutamise pidurdamiseks:
- Kirjuta üles meenutused, mis seostuvad rahakulutamisega. Kavanda seejärel säästlikum tee raha kulutamiseks.
- Sisenda endale, et suudad oma säästude ja kulutuste eest ise hoolt kanda ning kulutad vaid sellele, mis on oluline ja millel on pikaajaline väärtus.
- Pea kulutuste päevikut. Jälgi, et kulutused oleks teadlikud ja vajadustele vastavad, mitte harjumuspärased. Kuna eitamine viib enamasti selleni, mida soovid eitada, siis ole enda vastu aus ja kärbi harjumuspäraseid, kuid tarbetuid kulutusi.
“Kui ma tunnen end halvasti, tekib mul vastupandamatu soov endale midagi osta. Veedan palju aega kauplustes ning soetan asju, mida mul pole kuhugi panna või mida mul ehk õieti vaja ei lähe. Kui ma pole mõnda aega poes käinud, olen ärritunud,, nagu oleksin mingi ostmis- või asjadesõltlane.”
Pidurdamatu soovi üha paremaid asju osta tingib uskumus, et mida paremad asjad sul on ja mida kallimalt sa riides käid, mida parem auto ja uhkem korter või suurem maja sul on, seda väärtuslikum inimene oled ka ise. Kui inimesel on kõikuv enesehinnang, mis sõltub välistest hinnangutest asjadele, mis teda ümbritsevad, siis püüabki ta oma enesehinnangut tugevdada üha uute asjade omamisega. Enamasti leevendavad omamis- ja ostusõltuvus sisemise tühjuse ja tühisuse tunnet.
Soovitused ostusõltuvuse ületamiseks:
- Teadvusta ajendid, mille pärast suundud ostma – kas nende taga on suhteprobleemid, igavus või suutmatus huvi tunda lähedaste inimeste elu ja tegevuse vastu.
- Häälesta end oma heaolu taastama teiste vahendiga, näiteks looduses jalutamise, muusika kuulamise, tantsimise, sõpradega kohtumiste, kodutööde tegemise, naabrite aitamisega vms.
- Kujutle, et oled väärtuslik ja suurepärane inimene mitte raha ja asjade tõttu, mida omad, vaid pigem sellepärast, et sul on oskus teha midagi huvitavat ja kasulikku enda, sõprade ja kogukonna heaks.
Terviseajakirjas ÜKS ilmunud loo autor on Taimi Elenurm
Allikas: Mis on õnne valem ja kuidas suurendada enda õnnetunnet?
Maagilised nõuanded, kuidas raha ja rikkust ligi meelitada
Selgeltnägija Mai-Agate Väljataga: kui me oleme endasse sisse kodeerinud, et rikkus on paha, siis on see takistuseks küllusele
