Raamatu „Saiapalee“ autor Getter Madison: ükskõik kui murtud ma ka poleks, ema aitab mul alati uuesti püsti tõusta

Kust alustada, et kirjeldada oma ema? See on keeruline, kuna emaga olen ma ju veetnud terve oma teadliku elu ja ka elu enne seda. Me oleme alati olnud väga lähedased, olen ainus laps ja tema on üksikema. Mul on tema vastu suur austus, sest ma tean ja mõistan, kui palju on ta pingutanud selleks, et mul oleks toit laual, katus pea kohal ja midagi veel lisaks. Õnneks olen ma väiksest saati mõistnud, et miski ei ole iseenesestmõistetav ja oskan hinnata kõike head, mida elu mulle on andnud. See on seadnud paika mu prioriteedid, olen alati olnud väga püüdlik ja sihikindel. Minu siht on olnud saada edukaks – et aidata oma ema, oma vanaema ja kodutuid loomi. Nii olen mõelnud ajast, mil olin kuueaastane, kirjutab Getter Madison raamatus „Saiapalee“.

Suhe emaga on olnud hea, väga usaldav ja armastav. Jah, meil on olnud ka palju keerulisi hetki, ent kõige tähtsam on see, et oleme teineteisele alati toeks. Oleme koos läbi elanud palju raskusi, eriti viimasel ajal, ja ma ei kujuta ettegi, kuidas oleksin temata pinnal püsinud. Ükskõik kui murtud ma ka poleks, tema aitab mul alati uuesti püsti tõusta ja edasi minna. Sellist õnne ei ole osaks saanud kõigile.

Ma ütleks, et me oleme emaga väga erineva iseloomuga. Tema on õrnake, südamlik, liiga heatahtlik, jah, saab olla ka seda, ning kergesti mõjutatav. Mina seevastu põikpäine, sihikindel, kindlameelne ja seisan selle eest, mida pean õiglaseks. Meid ühendab armastus. Armastus teineteise vastu, loomade vastu, ka toidu vastu. Minu silmis on ta alati olnud hea kokk. Kõik, mida tema valmistas, maitses mulle lapsena ja maitseb tänini.

Ema töötas palju. Oma töökuse päris ta vanaemalt, kes töötas veel rohkem. Väiksest saati olen ma harjunud olema palju üksi, sest emake oli tööl. Täiesti mõistetav, kuidagi pidime ju elatuma. Tihtipeale viibis ta kodust eemal terve päeva, jõudes koju alles öö hakul.

Mu katsetused pliidi ja panniga algasid juba õige varases eas. Ma olin päris kartmatu köögikodanik, kui aus olla. Vana rauast pann särises nõukaaegsel elektripliidil ja praeleib muutus hetkega krõbedaks. Maitses hästi, eriti suhkrukatte all. Peagi läksid mu katsetused julgemaks ja retseptid keerukamaks. Lia Virkuse ja Maire Suitsu muffiniraamatut tudeerides silmasin mitmeid küpsetisi, mis proovimist lunisid. Tol ajal ei osanud ma veel vahet teha detsiliitritel ja grammidel, ei tundnud tee- ega supilusikat mõõtühikuna, vaid kõigest söögiriistadena. Sellest hoolimata olid koogikesed, mis mu ahjust välja vupsasid, vägagi maitsvad ja silmale kenad vaadata. Võisin vabalt terve pannitäie muffineid üksi sisse vuhkida, ruumi jäi kõhus veel ülegi. Mäletan, et need muffinid olid ja on tänini mu lemmikud šokolaadimaitseliste koogikeste seas. Siiski ei möödunud kõik mu küpsetamised äpardusteta – näiteks sattus kord tainasse suhkru asemel sool, sest ema oli toosid ära vahetanud.

Tulime emaga kenasti toime, ent väljas einestamine oli pigem luksus ja harv sündmus, kuna jõukad me just ei olnud. Tartus oli nii mõnigi koht, kus sõbrannadega käia meeldis, ent eredaima tähena säras Tsink Plekk Pang – legendaarne hiinakas, mille toitudele ei ole tänaseni omataoliste seas vastast. Populaarseim roog oli meekana, mida ma sõbranna Triinuga söömas käisin. Väljas söömas käimine oli pigem luksus, aga kuna isu meekana järgi oli päris tihti, siis tuli endal katsetama asuma. Ma mäletan oma päris esimest kodust meekana – ei sarnanenud küll eriti hiinaka omaga, aga hea ja maitsev oli ikkagi! Pärast lõputuid katsetusi olen jõudnud versioonini, mis teeb kõigile silmad ette, ka Tsink Plekk Pangele.

Eredalt on meeles ka mu esimene kohtumine avokaadoga. Kui olin varateismeline, oli avokaado veel väga uus ja võõras vili meie poelettidel. Mul polnud aimugi, kuidas eristada küpset toorest. Olin saanud mekkida guacamole kastet ning soovisin seda järele teha. Ruttasin poodi avokaadosid ostma ning kodus püüdsin välja mõelda, kuidas sellest kivikõvast viljast kreemine dipikaste saama peaks. Teist moodust kui riivimine ma ei leidnud. Koorisin avokaadokese ära ning riivisin. Maitsestasin ka. Ja siis maitsesin – täielik murumaitse, lisaks kibe. Halb! See seiklus jäi mind veel pikalt kummitama. Arutlesin endamisi, et mis lugu selle ilusa rohelise viljaga siis ikkagi on. Täna ma muidugi tean, kuidas imelist guacamole’t valmistada ja kuidas avokaado küpsust hinnata või seda järelküpsetada.

On teisigi roogasid, mis mulle imponeerisid ning mida püüdsin järele aimata – pitsa ennekõike! Just see õige õhukese põhjaga imehea pitsa. Mäletan, et 20 aastat tagasi oli väga populaarne valmistada kodust pitsat mingisugusest pulbrist, mis pakist tuli. Lisati siis ketšupit, hakkliha, marineeritud kurki, juustu – vähemalt mu emps lisas. See oli hea, aga rohkem nagu pirukas, mitte pitsa. Minu jaoks oli läbimurdehetk see, kui mõistsin, et päris pitsa valmib ikkagi pärmitainast põhjal. Õige tekstuur ja maitse ei olnud kuidagi teisiti saavutatav. Esimesed minu pitsad olid poest ostetud pärmikaga ja paksu põhjaga, sest mu rullimisoskus oli kehv. Aga maitse sarnanes juba palju rohkem sellele, mida ma saavutada üritasin. Aega läks palju, kuniks ma soovitule lõpuks päris lähedale jõudsin. Täna ma mõistan, kui kompleksne võib olla üks näiliselt nii lihtne küpsetis nagu pitsa! Tegelikkuses on sel hulganisti nüansse, alustades õigest tainast, küpsetustemperatuurist ja -kehast ning fermentatsioonist ja lõpetades sobiliku kattematerjaliga.

Kes poleks lapsepõlves söönud makarone hakklihaga? Paljud kindlasti söövad tänase päevani. Mina ei ole seda vist üle kümne aasta juba söönud. Mitte et sel midagi viga oleks – ma võiks vabalt ketšupi ja majoneesiga segada ja hoogsalt sisse luristada –, aga ise ma sellise roa valmistamise peale ei tule. Ema tegi seda muidugi tihti, nii et olen üksjagu portsjone sisse ahminud. Pastaga üldiselt on mul kujunenud väga eriline suhe, kõige erilisem toit minu jaoks üldse, ma arvan. Mu tõeline kiretoit. Ja oi kui mitmekülgne ja maitserohke. Tutvusime varakult, aga teineteist tundma õppisime hiljem. Ma isegi täpselt ei mäleta seda hetke, mil tõeliselt armusin, ent see hetk oli elumuutev.

Esimene pastaroog, mida ma iseseisvalt valmistasin, oli aegumatu klassik – pasta Bolognese. See retsept oli üsna kaugel sellest, mida nüüd kasutan, ent siiski väga maitsev. Keetsin seda pikalt, tunde, et maitsetäiust saavutada. Serveerisin spagettide ja krõbeda kukliga. Ema igatahes väga kiitis. Nüüdseks olen õppinud, et kaste peaks olema oluliselt rohkem redutseeritud, peaaegu kuiv, ent pikk küpsetusaeg on siiski väga tähtis. Maitseküllus, mitte -vaesus! Samuti mõlkus mul mõtteis idee valmistada ise nuudlid ja sealt sai alguse mu tõeline pastaretk – tainast täiuslikkuseni. Ma hakkasin ise valmistama pastatainast, seda lõikama ja täitma. Hakkasin tajuma ja tundma, kuidas ja millised täidised ning komponendid pasta juurde enim sobivad, kuidas luua erinevaid tekstuure, vahelduvaid maitseid, kuidas üks maitse täiustab teist ning üks tekstuur teist paremini välja toob.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Getter Madisoni raamatust „Saiapalee“.

Seotud

5 praktilist nippi

Liitu meie uudiskirjaga ja saa 5 praktilist nippi kuidas kiiresti enda meeleolu tõsta.