Kui püüad analüüsida, kui palju on räägitus olulist, selgub, et päris palju ajame tühja juttu – anname hinnanguid, ütleme midagi lihtsalt vaikuse murdmiseks, kommenteerime ilma vajaduseta, räägime kedagi taga, kordame ikka ja jälle vanu ebameeldivaid juhtumusi.
Kõnepaast on üks võimsamaid sisekaemuse meetodeid. Samamoodi nagu internetis istumine või teleri vaatamine viib meie mõtted mujale, juhtub ka kui me ise pidevalt räägime. Oleme tänapäeval nii harjunud kõikvõimaliku müraga, et tundub olevat lausa vältimatu ka seda müra ise pidevalt toota.
Kui võtta ette aga vaikimine – kas teadlikult mõnepäevase eralduses olemisena või siis igapäevaelus, hakkab juhtuma midagi kummalist. Selgub, et elu ei jää sugugi elamata, kõht ei jää tühjaks ega eluks vajalikud toimingut tegemata. Küll aga hakkab välja settima see, mis meid tegelikult ehk häirib või muret teeb, aga millega me tegeleda ei oska ning pinnale ujuvad vastused ja mõtted, mil müras ruumigi polnud.
Vaikimine aitab näha ja saada vastuseid
Kas keegi seab küsimuse alla näiteks Fred Jüssi elu mõttekuse, kes on oma pikkades tasastes loodusega olemise hetkedes pannud tähele, et pilved on sel suvel hoopistükkis teise kujuga või et lindudel on võrreldes mõne aastakümne taguse ajaga lühem jutt. Kui palju on tema hoidnud enda suu kinni, kuulanud ja vaadanud ning meie vaid imetleme tasakaalu ja rahu, mis ühe inimese seest õhkub. Kas pole see meelerahu just nimelt loodud oskusest panna suu kinni ja jälgida, mis toimub väljaspool meid endeid? Kas mitte suud kinni pannes ei tulegi selgus ja vastused küsimustele
Loba meie peas ja ümber segab hingerahu
Enamjagu oleme argielus nagu transis. Tegutseme, räägime ja mõtleme, ilma et suudaks hiljem täie selgusega meenutada, mida me teatud kindlal hetkel peas mõlgutasime ja samal ajal kehaga tegime. Vahel on keeruline meenutada, kuidas maitses hommikusöök või kuidas autoga täpselt tööle sõidetud sai. Pannes kinni oma suu, hakkab aeglustuma loba ka meie peas. Tekib järsku arusaamine, kui palju mõtteid ühes minutis peast läbi tulvab. Tekib ülevaade sellest, kui “ära” me enamus aega oleme, nagu robotid, kel on kindel programm hommikul tööle-kooli, lapsed lasteaeda, õhtul poodi, lastele trenni järgi, õhtusöök, kodused majapidamistööd, magamaminek, et järgmine päev samaga jätkata.
Kuhu jääb aeg iseenda jaoks, oskus nautida hetke, panna tähele, et kasel on pungad või vahtral esimesed värvilised lehed, et kaasa silmad on täna teistsuguse varjundiga või lapsel põsed õhetavad teistmoodi, et meie keha või meel vajab midagi muud, kui talle senini pakkunud oleme, et mõni lähedalseisev inimene vajab tähelepanu või iseenda hinge eest hoolt kandmine on jäänud unarusse.
Vaikimine muudab teadlikuks
Erakluses vaimseid praktikaid teinud inimesed teavad, et päev-paar, aga ka mõned nädalad või kuud vaikselt olles ning mitte liigselt uusi tundeid loovat infot peale lastes, hakkavad mõtted vaibuma. Rahus olles hakkad tähele panema, mis peas üldse toimub. Mitmed kihid kaovad ning kui siis kuskilt mõnda heli või kellegi juttu kogemata kuuled, tuleb see su teadvusesse tohutu pahvakana nagu öövaikuses järsult mängima pandud raadio.
Isegi kui mõtetest täiesti vaba ja kirgast olekut pole veel saabunud, siis mürast puhastatud peas olevad vähesed esilekerkivad mõtted on sageli väga puhtad ja geniaalsedki. Siis tulevad sageli välja parimad lahendused vastuseta probleemidele, uued äriideed, mis varem olid segaste argimõtete sees peidus. Siis leiad vastused ka sellele, kuidas oma pereeluga edasi minna või mis on sinu tegelik kutsumus, kuidas teha raske otsus või mis on sinu tervisehäda põhjuseks.
Ka emotsioonid, mis tavaelus mõtetest läbipõimununa meid reaktsiooniliselt käituma panevad, vaibuvad. Tunded, mis veel ilmnevad on selged, teadvustatud ning reedavad palju kirkamalt meie tüüpprobleemide olemust.
Ka igapäevaelus kogevad paljud meist just hommikuste mõtete ja ideede erilist selgust ja kirkust – just siis, kui meel on 7-8 tundi kõnest ja mõtetest puhanud.
Vaikimine annab rääkimisele kaalu
On üks vana põlisrahvasate tehnika – jutupulgaringi tehnika, kus osalised, kes kokku tulnud mõnda probleemi lahendama, otsust tegema või kedagi aitama, istuvad ringis ja käest-kätte käib jutupulk. See kelle käes on pulk, omab sõnaõigust ning oma mõtte ära ütelnuna saadab ta pulga edasi. Teised ringis olijad vaikivad ja KUULAVAD.
Vaikides settib välja materjal, millest rääkida. Sageli võib tunduda, et see, mida oli plaanis ütelda, muutub jutupulga sinuni jõudmiseks täiesti ebaoluliseks. Tekib mõistmine, tekib kontakt iseendaga.
Vaikus kui puhkus
Öeldakse, et aegajalt on tervisele kasulik teha paastupäevi või koormusvabasid päevi, et anda oma organismile ja eriti seedesüsteemile puhkust. Miks mitte siis puhastada ka oma meelt ja teha üks paaripäevane kõnepaast. Selle toime võib saata sind õige mitu kuud.
Vaikuselaager sel suvel toimub 19.-20. juulil Hundiallika Keskuses. Vaata lisainfot facebookist.
Autor: Kaia-Kaire Hunt
Artiklis on kasutatud Silva Soobiku artiklit: “Pärast lapse rääkima õpetamist tutvusta talle vaikimist, see on talle nii vajalik”
