Rääkimine hõbe, vaikimine kuld – kõnepaastu ehk vaikimise tervistav ja avardav mõju

Kui püüad analüüsida, kui palju on räägitus olulist, selgub, et päris palju ajame tühja juttu – anname hinnanguid, ütleme midagi lihtsalt vaikuse murdmiseks, kommenteerime ilma vajaduseta, räägime kedagi taga, kordame ikka ja jälle vanu ebameeldivaid juhtumusi.Kõnepaast on üks võimsamaid sisekaemuse meetodeid. Samamoodi nagu internetis istumine või teleri vaatamine viib meie mõtted mujale, juhtub ka kui me ise pidevalt räägime. Oleme tänapäeval nii harjunud kõikvõimaliku müraga, et tundub olevat lausa vältimatu ka seda müra ise pidevalt toota.Kui võtta ette aga vaikimine – kas teadlikult mõnepäevase eralduses olemisena või siis igapäevaelus, hakkab juhtuma midagi kummalist. Selgub, et elu ei jää sugugi elamata, kõht ei jää tühjaks ega eluks vajalikud toimingut tegemata. Küll aga hakkab välja settima see, mis meid tegelikult ehk häirib või muret teeb, aga millega me tegeleda ei oska ning pinnale ujuvad vastused ja mõtted, mil müras ruumigi polnud.Vaikimine aitab näha ja saada vastuseidKas keegi seab küsimuse alla näiteks Fred Jüssi elu mõttekuse, kes on oma pikkades tasastes loodusega olemise hetkedes pannud tähele, et pilved on sel suvel hoopistükkis teise kujuga või et lindudel on võrreldes mõne aastakümne taguse ajaga lühem jutt. Kui palju on tema hoidnud enda suu kinni, kuulanud ja vaadanud ning meie vaid imetleme tasakaalu ja rahu, mis ühe inimese seest õhkub. Kas pole see meelerahu just nimelt loodud oskusest panna suu kinni ja jälgida, mis toimub väljaspool meid endeid?