Elukestev õpe
Kohtusin hiljuti psühholoog Mare Porgiga. Muuhulgas meenutasime, kuidas ma 20 aastat tagasi samas toolis tema vastas istusin ning oma luhtaläinud abielu ja purunenud südame pärast pisaraid valasin. Näitasin Marele oma viimast, üsna värsket abielusõrmust ise eneseirooniliselt küsides: “Ei tea, kas kujutan ette, et asjad on hästi või ongi seekord päriselt nii?” Sest ka oma eelmistes suhetes olin pikka aega kindel, et just mina olen see, kes on võitnud loterii peavõidu. “Muidugi on hästi – sa oled ju õppinud armastama,” ütles Mare stoilise rahuga. See lause läks mulle väga korda.
Meditatsiooniõpetaja Lodro Rinzler (“Armastus teeb haiget”) väidab, et armastamist peab õppima ja seda tuleb teha kogu elu. Rinzler hoiatab: “Kui me lukustame armastuse oma kivinenud arusaamadesse sellest, kuidas asjad käivad, määrame ennast surma tuhandete hingehaavade läbi.” Kuidas nii karmist saatusest end hoida? Vaadates iga päev kriitiliselt otsa enda kivinenud arusaamadele sellest, kuidas asjad “peaksid” olema, õppides enda vajadusi mõistma ja neid partnerile väljendama, jäädes suhtes kohale ka kõige keerulisemates olukordades ning otsustades aina uuesti ja uuesti armastuse kasuks. Iga päev. Kogu elu.
Praegune on mu kolmas kooselu. Mida ma täna paremini oskan? Ma ei taha korrata seda, mida saaksid lugeda igast paarisuhte õpikust. Panin kirja need õppetunnid, mis on sügavalt läbi tunnetatud ja mida pean hetkel olulisimaks.
Ma teen suu lahti ja annan teada, mis mind häirib
See, hea lugeja, on kõige tähtsam! Kui omavahelist ausat rääkimist selgeks ei õpi, siis suhtest asja ei saa. Carl Gustav Jung on öelnud, et üksinduse allikaks pole mitte teiste inimeste puudus, vaid meie endi võimetus anda teistele edasi neid asju, mis meile on olulised, kuid võivad teistele tunduda vastuvõtmatud. Minu jaoks on see kunagi olnud väga keeruline – öelda, mis südamel, teades, et see ei sobi, et see kisub tüli üles, et pärast on väga vastik olla.
Loomulikult on väljaütlemise eelduseks see, et inimene ikka teab, mida ta tahab, ja saab aru, kuidas end parasjagu tunneb. Teinekord teabki ja saabki aru, aga ei julge seda välja öelda. Või ei pea suu lahti tegemist mõttekaks, sest „nii pikkade aastate järel võiks abikaasa ikka ise ka teada, mis ta tegema peab!” Vat ei pruugi teada. Me peame ikka ja jälle oma arusaamadest ja vajadustest teada andma, sest vastasel juhul oleks ebaaus teiselt poolelt nende mõistmist-täitmist oodata.
Oma töös klientidega kohtan üksjagu ka neid, kes enam ei jaksa üht ja sama korrata, kes on loobunud proovimast, sest partner lihtsalt ei reageeri. Mida on mul neile soovitada? Mittereageerimine on selge märk sellest, et teine pool ei hooli. Millele sa siis loodad? Kas oled valmis ses suhtes järgmised 10 aastat samamoodi jätkama? Väga rasked küsimused…
Ilusaid asju ütlen ikka ka
Kummaline, et me peame seda õppima. Poeme „tüüpilise tuima eestlase” maski taha ja jätame head võimalused suhte hoidmiseks ja parandamiseks kasutamata. „Kui sul oleks nüüd läbi ime see võimalus, mida sa talle siis ütleksid?” See on teraapias üsna sage küsimus. Sageli ongi vaja imet, sest teine pool on surnud või ilmaotsa ära kolinud ja oluline on jäänud (paljude aastate jooksul) ütlemata.
Kui ilusate asjade väljaütlemine just abielu ei päästa, siis su enda enesetunde teeb see helgemaks igal juhul.
Ma olen seda hoolega harjutanud. Kui mu peast käib läbi mõte sellest, kui hästi meie vahel kõik on, või kui tunnen kogu keha täitvat tänulikkust, et just Tema on mu ellu tulnud, siis püüan selle partnerile kohe ka häälega välja öelda. Ega see alati lihtsalt lähe! Peas käib umbes säärane dialoog: ütleks? – ah, las olla! – no pole ju raske? – praegu pole õige hetk – millal on? – no vaatame… Vat just selles nõks ongi, et ilusate asjade ütlemiseks on iga hetk õige hetk! Pole kuidagi võimalik midagi ära rikkuda, kui sa ka kõige asjalikuma arutelu või tõsisema telesaate vahele partnerile õrnalt pai teed ja „oled mulle väga kallis” ütled.
Ma jään kohale
Olen suure osa oma elust konflikte kartnud ning püüdnud iga hinnaga vastasseisudest ja sõnasõdadest hoiduda. Ka kõige argisema vaidluse puhul, mida suhetes ikka ette tuleb, tekkis mu peas ärevaks tegev mõte: siin kõik lõpeb ja sellest jamast me enam välja ei tule.
Kui olukord kisub konfliktseks ja tekitab sisemist ärevust, on lihtsaim tee muidugi põgeneda. Igaühel meist on oma viis, mil moel hiilime ära ebamugavast situatsioonist ja hoidume haiget saamast. On neid, kes konfliktis jonnakalt vaikivad, neid, kes väiksemagi pinge puhul nutma puhkevad ja neid, kes erimeelsuste korral äkkvihas ründavad. Aina korduvate vaidluste eest põgenemiseks on võimalik ka hullumeelselt trenni teha, sotsiaalmeediakanalites surfata, tööle põgeneda, alkoholist unustust otsida… Seda nimekirja võiks pikalt jätkata.
Mina kasutasin palju aastaid “käed kõrvadel” nippi – ma lihtsalt lülitasin ennast suhtlusest välja ja palvetasin endamisi, et kogu see jama ükskord lõppeks, et vaidlus mingil imelisel kombel iseenesest laheneks. Enamalt jaolt muidugi ei lahenenud, vaid sama stsenaarium kordus aina uuesti ja uuesti. Teooriast on teada, et emotsionaalsele eemaldumisele järgneb füüsiline eemaldumine ja kriis aina süveneb. Minu varasemad suhted on selle teooria tõestuseks.
Täna tean, et ka minul tuleb võtta vastutus ja kohale jääda. Kui ma kohe ei tea, mida teha, siis ütlen partnerile (aga veel rohkem iseendale, et võtta endalt võimalus harjumuslikul moel põgeneda): “Ma tunnen end praegu väga kehvasti. Minus tõuseb ärritus, aga mul ei ole õrna aimu, mida peaksin tegema. Ma vajan aega, et asjast aru saada.”
Ebamugavas olukorras kohalejäämine, nii füüsiline kui emotsionaalne, on eelduseks, et mingigi dialoog saaks tekkida. Nii annad endale ja partnerile vähemalt võimaluse aus olla ja oma vajadusi väljendada ning seeläbi teineteisele lähemale liikuda.
Ma ei pea alati oma tahtmist saama
Mulle tundub üsna sageli, et mina tean, kuidas asjad siin ilmas käima peaksid. Näiteks tean ma väga täpselt, kuidas jalanõud peaksid esikus rivis olema, kuidas pleedi diivanil õigesti kokku voltida, millisel riiulil külmkapis üks või teine karp peaks asetsema, millal täpselt on õige aeg kassi kakat liivakastis korjata ja paljut muud. Miks teised minu arvamusest lugu ei pea?! Vihaseks ajab.
Kui oled veendunud, et heaks enesetundeks ja õnnelik olemiseks pead igal juhul oma tahtmise saama, siis kulutad tohutult aega ja energiat, püüdes olukordi ja inimesi enda ümber muuta. Sellega käib kaasas pidev rahulolematus ja pettumus. Oh, see on tegelikult väga väsitav!
Muidugi on loomulik partnerilt oodata, et ta su vajadusi mõistaks ja neist hooliks, aga kas on võimalik, et sa näed lahendusvariantide seas vaid enda soovitud varianti ning klammerdud sellesse kui ainuvõimalikku? Pean ikka ja jälle endalt küsima, kas see, mille peale ma ärritun, on tõepoolest tähtis? Paar kummikuid? Kassi kaka? Nii tähtis, et väärib halba enesetunnet, päeva kihva keeramist, suhte kahjustamist? Vaevalt küll. Sageli on need tobedad pisiasjad. Või natuke olulisemad asjad, mis ometi ei vääri seda, et kodus on pinge õhus ja me suhe on „tuhandete hingehaavade läbi” kahju saanud.
Ma panen läptopi käest
Ei ole kellelegi uudiseks, et igat sorti digitaalsed vidinad röövivad me tähelepanu, kahjustavad keskendumise ja kohaolemise võimet ning mõjuvad laastavalt empaatilisele suhtlemisele partnerite vahel. Aga kuidas sa paned õhtul läptopi käest, kui oled ise endale tööandja ja nii juhtimine, turundus, raamatupidamine, klienditeenindus, asjaajamine kui kõik muu on vaid sinu enda teha? Pealegi on töö põnev ja pakub naudingut. See pole sedasorti arvutisõltuvus, et veedan lihtsalt aega Delfis või Facebookis ja skrollin tülpinult edasi-tagasi. Põnev on ju!
“Sa istud igal õhtul arvutis. Sa ei ole minuga.” Nii lihtne on selle peale öelda: “Kuule, jäta nüüd! Ma ju istun siin diivanil sinu kõrval. Mind ei huvita see film. Vaata, kui tahad, aga las mina teen oma asju. Ma olen ju olemas.” Täitsa piinlik, kui paljudel kordadel olen ma just selliseid lauseid mehele vastuseks andnud. Mitu korda peaks kaaslane oma häiritust väljendama enne, kui sa reageerid?
Nagu öeldud, saab emotsionaalsest eemaldumisest alguse füüsiline eemaldumine. “Ma ei tea, kuidas see nii läks, et me oleme teineteisest võõrdunud?! Meil pole enam midagi ühist,” kurdavad kliendid. Ei maksa imestada. Su kaaslane lõi lõpuks käega ja lihtsalt loobus suud lahti tegemast.
Sellega tuleb mul meelde veel üks nõks, mida oma suhtes kasutame. Kui ma vajan midagi, mis on mulle tõesti-tõesti tähtis, ja samas näen, et partner tõrgub, siis on mul õigus öelda: “Palun tee seda minu pärast.” Just praegu just selles asjas vajan ma su täielikku kohalolekut, tähelepanu ja energiat. Ja partneril on muidugi samasugune õigus. Minult on küsitud: kas pole ohtu, et see, mis algul on mõeldud palvena, muutub ühel hetkel manipuleerimiseks? Eks igaühe süda peab vastama. Ausalt öeldes mulle meeldivad need korrad, kus ma olen pidanud tema palve peale enda soovid-tujud-tegevused kõrvale tõstma ja olemas olema. See annab väga hea enesetunde.
Ma olen otsustanud
Abielu pole kohustus, see on vaba valik. Meil on vabadus armastada ja suhtele pühenduda või loobuda proovimast ning kohvrid pakkida ja oma teed minna. Kui otsustame esimese valiku kasuks, siis tuleb endale iga päev kinnitada: see on see inimene, kelle ma olen valinud ja keda olen otsustanud armastada. Ma ei kõhkle, ma ei otsi teisi variante, ma jään kohale ja vähemalt püüan vaadata asjadele avarama pilguga. Ma õpin ennast jätkuvalt tundma ja õpin teist armastama nii kaua, kuni on veel lootust.
Autor: Kadi Kütt
Allikas: Joogateraapia.ee
