Toksin sõna “teraapia” google otsingusse ning saan vastuseks sellised leheküljed nagu: holistiline teraapia, depressiooni kognitiivne teraapia, vibroakustiline teraapia, perekonnateraapia, lisaks veel tantsuline teraapia ja tsooniteraapia. Õigekeelsussõnaraamatus tähendab sõna „teraapia“ ravi, ravimist. “Psühhoteraapia” omakorda tähendab haiguste ravimist psüühilise mõjutamisega.
Millal siis valida enda aitamiseks just psühhoteraapia ja millal muud meetodid – minna massaazhi, akupunktuuri, joogasse, tantsima või vesiravisse? Olete ilmselt tähele pannud, et peale lõõgastavat nädalavahetust mõnusa sauna ja ja veekeskuse külastamisega ei tundugi nädala mured enam nii koormavad? Inimene on tervik ning meie emotsionaalne enesetunne ja keha on omavahel tihedalt seotud. Kui keha rahuneb, lähevad mõtted selgemaks, lahustuvad negatiivsed tunded ning tekivad uued loovad lahendused. Kui aga piinavad pidevad masendusmõtted ja ärevus või on lihtsalt huvi enda sisse vaadata ning oma sisemaailmaga tegeleda, tuleks pöörduda psühholoogilisemate meetodite poole.
Kes on psühholoog?
Psühholoogide tegevus on Eestis õigusaktide ja tegevuslubadega vähe reguleeritud. Mitmes teises riigis on psühholoogi ametinimetuse kasutamine palju rangemalt piiritletud: enamasti on selle eelduseks akadeemilise psühholoogia õppekava läbimist kinnitav magistri- või doktorikraad. Eestis annavad akadeemilist psühholoogilist haridust kaks ülikooli – Tartu Ülikool ja Tallinna Ülikool. Selgemalt on Eestis kutsestandardiga määratletud psühholoogi, kliinilise psühholoogi ja koolipsühholoogi kutse, neist kahte viimast väljastab Eesti Psühholoogilide Liit.
Psühholoogi kutsetunnistust aga hetkel Eestis ei väljastata. See tähendab, et Eesti Vabariigis pole psühholoogi nimetuse kasutamine õigusaktidega määratletud. Nii võib ennast psühholoogiks nimetada justkui igaüks, kel selleks soovi, ja mingeid sanktsioone sellele ei järgne. Sellegipoolest eeldatakse, et psühholoogi ametinimetust saab inimene kasutada siis, kui ta on lõpetanud psühholoogia alal magistrikraadi.
Mis eristab nõustamist teraapiast?
Psühholoog-nõustaja kasutab oma töös toetava teraapia võtteid, milleks võib olla näiteks lahenduskeskne lühiteraapia, geštaltteraapia, psühhodraama jne. Psühhoterapeut on läbinud põhjaliku väljaõppe mõne teraapiakoolkonna osas, mis kasutab psühholoogilise sekkumisena tunnustatud ja teaduslikult põhjendatud ravimeetodeid (näiteks käitumuslik-kognitiivne teraapia, pereteraapia jne). Nõustamise ja teraapia vahele on suhteliselt raske piirjoont tõmmata. Kui püüda neid eristada, siis nõustamine tegeleb pigem igapäevaelu teemadega, teraapia aga raskemate ja pikemate emotsionaalsete probleemidega. Nõustamine on suunav ning püüab leida lahendusi, aitab teadvustada või arendada inimese olemasolevaid oskusi ja võimeid.
Teraapia läbiviimisel lähtutakse mingist kindlast teoreetilisest mudelist, mis seletab, kuidas abivajaja probleem on välja kujunenud ning kuidas sekkumisvõtted töötavad. Teraapia käigus jõutakse tihti ka teadvustamata alateadliku materjalini ning „ehitatakse“ uuesti üles inimese sisemaailm. Teraapia rõhuasetus on rohkem ravil.
Erinevaid teraapiakoolkondi on maailmas üle 400. Milliste probleemide puhul millist lahendust valida? Tõsisemate psühholoogiliste probleemide puhul on oluline teada, milline teraapia just selle probleemiga kõige paremini töötab. Paljude meetodite efektiivsust on maailmas teadusuuringutega uuritud ning vastavalt sellele on erinevate psüühikahäirete puhul teada, milline meetod omab tõhusat raviefekti.
Lisaks tuleb mängu ka individuaalne sobivus. Analüütilisele inimesele on kindlasti omasem näiteks käitumuslik-kognitiivse teraapia ratsionaalne lähenemine. Emotsionaalne ja kärsitu tundeinimene tahaks selle asemel hoopis oma elu laval läbi näidelda läbi psühhodraama kursuse. Kuid äkki peitub kõige suurem areng hoopis mugavustsoonist väljudes ning katsetades lahendust, mis esmapilgul ei olegi enda jaoks kõige lihtsam ja mõnusam?
Kelle poole pöörduksid sina?
Elust enesest:
Karin (29): “Mulle tundub hetkel, et kui on diagnoositud vaimne haigus või häire, siis oleks ehk õigem spetsialisti abi otsida. Igasugu muud asjad on ka toredad, kuid ei pruugi haiguse olemusest midagi teada ning seetõttu vaid ajutiseks lahenduseks osutuda. Näiteks võib mõni esoteeriline suund hädasolijale sisendada, et kõik on vaid tahte ja positiivse maailmavaate küsimus, kuid see ei vasta ju tihti tõele. Kui on vaja endas lihtsalt selgusele jõuda, olemist avardada, siis võib ju igasugu asju proovida. Kui aga on tõsine haigus, siis võib katsetamine seisukorda veelgi halvendada.”
***
Avituse üritustesari “Teraapiasuunad luubi all”
Neile, kes soovivad teraapialiikide olemusest rohkem teada saada, algas jaanuaris Arengu keskus Avituses üritustesari “Teraapiasuunad luubi all”. Seal tutvustab iga kuu üht teraapiasuunda psühholoog, kes selle meetodiga igapäevaselt tegeleb. Rohkem infot ja üritusele registreerida saab Avituse kodulehel: http://www.avitus.ee/koolitused/teraapiasuunad
Järgmine tutuvustusüritus toimub neljapäeval, 15. märtsil. Sel korral tutvustab Karmel Tall geštaltteraapiat. Karmel on diplomeeritud kliiniline geštalt-psühhoterapeut (Gestalt Institute of Scandinavia, GIS International) ja sotsiaaltöö õppejõud (MA, Tartu Ülikool). Terapeudina huvitab teda eksistentsialism, keha ja vaimu tasakaal, hirmude ületamine ja leinatöö.
Autor: Triin Ülesoo
