2013. aasta 15. mai, Põlvamaa, Veriora
„15. mail toimus Tallinnas seminar, millest võtsin osa. Õhtul hakkasin sõitma tagasi kodukohta Veriorale Põlvamaal. Alustasin sõitu kell 23.30 ja arvestasin, et kella poole kolme või kolme paiku öösel olen kodus. Sõitsin Tallinn–Tartu trassil. Põltsamaal tundsin, et uni hakkab kiusama. Tartus Lõunakeskuse Statoilis oli korralik peatus – tankisin autot, endale lubasin suure topsi kohvi. Kohv kosutaski, unisus kadus ja ees oli tunnike veeremist koduni. Olin juba viis kuni seitse kilomeetrit Põlvast kodu poole sõitnud Rosma mäe juures ja lugesin koduni jäävaid kilomeetreid, kui vaatasin kella, see näitas 02.23. Kojusõidu aega pidi jääma 12 minutit.
Peale Lutsu bussipeatust läheb maantee läbi metsa, mille järel avaneb suur põld. Ootamatult tekkis minu ette autotee laiuselt suunaga ülalt alla sinakaskollane hõbedaselt sädelev intensiivne valgus. See oli justkui nii – plaks pandi kuskilt hele tuli põlema. Ma ehmatasin meeletult ja pidurdasin nii, et mustad jutid olid asfaldi peal suve läbi. Automootor seiskus järsult ja ma lausa hüppasin autost välja. Seisin auto kõrval, juhipoolne uks pärani laiali, selles eredas valguses ja ma ei saanud ennast üldse liigutada. Ainult silmad liikusid. Tahtsin näha, kustkohast see valgus tuleb, kuid see oli nii ere, et ei saanud üles vaadata.
Arvan, et kui keegi oleks seda pilti kõrvalt näinud, oleks vist naernud. Tagantjärele mõeldes üsna eriline, isegi koomiline … Üks naine seisab keset ööd mingis kummalises valguses ja ei liiguta. Kõige imelikum oli see, et ma ei kuulnud absoluutselt mitte midagi. Oli täielik vaikus. Tähed särasid taevas ja Kuud polnud. Äkki „lülitati“ tuli ära ja kõik oli endine. Valgus kadus sama äkitselt nagu oli ilmunudki. Plaksti – pime. Kohe sain liigutada ja vaatasin üles, et mis see siis oli. Kuid taevas oli paksult tähti täis. Mitte midagi, absoluutselt mitte midagi ma ei näinud ega kuulnud.
Istusin autosse, see tundus võõras ja mingid hetked ma ei teadnud, mis asi see on ja mis sellega tehakse … Kusagilt sügavalt ajusopist hakkas meenuma, et selle aparaadiga saab edasi liikuda, st sõita. Tõenäoliselt olid esimesed kilomeetrid autole üsna piinarikkad, sest ma ei osanud käike vahetada, ometi olen rooli keeranud üle kolmekümne aasta. Koju jõudsin pea pool tundi hiljem, kui eeldasin. Kõik mu elu hakkas kuskilt sügavalt mälust uuesti meenuma. Tundus, nagu oleks mu ajule restart tehtud. Mõned järgnevad päevad peale seda juhtumit olid kummalised värinad kehas, mis ajapikku kadusid.“
Sündmuse üksikasjadega tutvumisel saab öelda, et valguse tekkimist ei ennustanud ette mitte mingisugused märgid. Enne juhtunut ei märganud Heli enesetundes mingit muutust. Väsimust polnud, mõistus oli täiesti selge, ei esinenud valuaistinguid selja-, kukla- ega peapiirkonnas. Polnud kuulda mingeid helisid. Automootor töötas laitmatult, elektrisüsteemides puudusid häired.
Allikas: Igor Volke „Täiendatud ufopäevikud“, kirjastus Pilgrim
