Meie, inimesed, kõneleme, et meie teedel on õpetajad, kellega kohtudes oleme õpilastena kergemates või raskemates õppetundides. See on inimese Inimesena kasvamise teekond. Oma teedel kõndides, oma õppetundide väärtust mõistes, ei ole meil ometi kerge öelda oma õpetajatele AITÄH! selle eest, et nad olid ja on meie jaoks olemas. Meie, inimesed, tahame olla no nii natukenegi ohvrid, sest siis saab meil olla iseendast kahju. Kahju sellepärast, et kogesime oma elu nii nagu see oli ja on.
Kui me lubame enesele kahjutunde ja usume end olevat ohver – elu, asjaolude, juhuste, ülekohtu jne pärast, siis ei täna me oma õpetajaid, sest ohvrirolli vastaspoolel seisab süüdlane. Me ei leia tänulikkust selle õpetaja vastu, kes on meiega juhtunu eest vastutav – on süüdi selles, et meil oli raske, olid pisarad ja tunded, millega ühes olemine ja elamine ei ole üldse lõbus ega kerge tee.
Miks ja kuidas tegelikult nö juhtub, et ühe inimese elus on ühel ajal koos nii ohver, kui ka süüdlane? Ühes igavikulise aja sees on kõndimas ajatu Hing ja ajaline Inimene, kes ühes olles on Inimhing. Inimese Hing – Inimene õpilase ja Hing õpetajana. Inimene on iseendale õpetaja ja on ise enda õpilane. Õpetaja teab, millal on käes see aeg, kui õpilane on valmis astuma oma järgmise sammu. Selle sammu astumise ajal ei jäta õpetaja õpilast maha ega üksi, ta on kõrval, kuid ta ei tee seda sammu õpilase eest ära.
Enese sees teab inimene, et tema ise on see, kes seab Elu lava valmis, et tema ise saaks seal astuda järgmise sammu edasi. Kui sammu tehes on kogemus valus, sest on murdumise koht st vanast lahti laskmise hetk – seal on proov, kas tiivad kannavad, et ületada lävepakk – siis seal vajab inimene tasuna lohtutust üle ja läbi elatu eest. Ta võtab iseendale ohvrirolli ja seda tehes süüdistab ise ennast enesele tehtu eest.
Ohver ja süüdlane – kaks vastaspoolt ühe inimese sees. Mõlemad küljed on erinevad vaatenurgad – süüdlane kaitseb ennast, sest ta ei taha olla süüdi, kuid ometi karistab ta ise ennast iseendale tehtud ülekohtu eest – tiivad ei kanna, et edasi lennata. Ohver saab oma hirmu ja ahistavad tunded valada vihana süüdlase pihta ja oodata tollelt tasu, mis kustutaks armidena jäänud mälestused. Inimeses ei ole selgust, kumb neist ta siis õieti on – see on kui enese käes vangis olemine ajas, milles armastus on kaduma läinud.
Inimene on inimesena paigal, sest ta ei saa astuda edasi – tema ise ei taha astuda edasi. Inimene õpetajana teab, et kasvamine ei ole alati kerge ja ilus. Kuid, kuidas siis olla nii julge ja luua koht ning aeg uuele õppetunnile – kuidas teha seda kõike ise endale? Inimene õpilasena teab, et tema ise on see, kes mõistab aja olulisust ja annab märku, kui saabunud on õige aeg ja koht, et valida ja astuda oma samm. Inimene õpilasena teab, et tema ise on see, kes valib ja teeb oma sammu ära – tema ise on see, kes vastutab iseenda poolt iseendale tehtu eest.
Inimene valib ja astub, kuid süüdlase ja ohvri mängu valinuna ta ei võta oma õppetundi vastu. Tema seisab kui kahestununa peegli ees ja tema vahel on sõnad – MINA ISE TEGIN. Õpetajana on temas õudus ja kahetsus – Mina Ise tegin nii, et Mina Ise tundsin ja elasin üle ning läbi. Kuidas sai ta olla nii julm ja ülekohtune iseenda vastu? Tal on endast kahju, sest tema on süüdi. Kuidas saab tema ise ennast armastada, kui tema tegu ei loonud armastust?
Õpilasena ei saa ta aru, kuidas ta saaks armastada ise ennast selle kõige, nö ilusa ja toreda eest, kui seda on tema enese elu tema enese kasvamise teel. Tema ise on selle enesele korraldanud ja täideviinud. Kuidas siis seista ja vaadata endasse, kui peeglisse ja öelda – Aitäh selle eest, et mina ise olen iseenda jaoks ja pärast olemas? See ei tundu ju mõistlik, see tundub väär olevat.
Inimestena võtame oma õppetunnid vastu, kui ütleme siiralt Aitäh, sest oskame hinnata armastuse suurust, kui mõistame, et meie elu oli ja on parim võimalik selle jaoks, et meie ise saaksime inimesena, oma teel käies, Inimesena kasvada. Mõistame oma õppetundide vajalikkust, kui meie ise oleme võtnud vastu vastutuse oma elu elamise eest. Inimeses on olemas suur armastus ja austus iseendana oma elus olemise ees, sest kõik on olnud ja on sellepärast, et inimene ise armastab iseennast. Armastus on väärtus, mis teeb iga Inimhinge hindamatult väärtuslikuks.
Linnupoeg hüppab üle pesa ääre, et õppida lendama, sest lindudes on olemas teadmine, kui tiivad kannavad, siis on aeg lennata. Ise lennata selle jaoks, et ise oma elu elada.
Autor: Marianne Umborg
