Ööd on nüüd pikemad kui päevad. Mihklipäevale nimeandja, peaingel Mikael seisab mõõgaga pimeduse väraval ning kaitseb kõiki valguseolendeid pimeduse ohtude eest. Kuid ka pimedus on vajalik. See annab puhkuse ja puhastuse, ilma milleta pole puhkemist uude kasvamisse valge aja taastumisel. Puhkusest, pimedusest, unedest ja unistustest saab kõik, mis on, alguse. Uned ja unistused ei mahu valgesse aega ja askeldustesse. Nad on liiga haprad ja õrnad ning ei suuda end teha nähtavaks ja kuuldavaks. Vaid pimedus ja vaikus pakuvad selleks piisavalt vaba ruumi.
Muidugi meeldib pimedus ja vaikimine ka neile, kes hauvad kurja. Selleks ongi pimenemise lävele vaja mõõgaga kuju, kelle nimeks on heebrea keeles “see, kes on nagu jumal” – just see on nime Miikael tähendus. Temale mõeldes saame ka ise olla oma mõtete ja unistuste valvajaks, mõõk peos, et lõigata läbi hirmud ning masendus. Hoida ja hellitada tasub mõtteid ning unistusi, mis viivad edasi kasvamisse. Tegelikult on olemas tee heasse kasvamisse mistahes unistusel, oluline on vaid tajuda pimeduse piiri. Unistused, mis külvavad ja kasvatavad valu ning meelehärmi teistes, peegeldavad selle varem või hiljem tagasi.
Õieti algabki järgmise aasta kasvamine õrnalt ja tasahilju juba praegu. 1342-1699 tähistati Venemaal uue aasta algust 1. septembril, on teisigi rahvaid, kel aasta algab juba sügisel. Taipamine, et pimenemine on uue algus, on eluliselt oluline meile kõigile. See säästab meid pimedusest tulenevast masendusest ning teeb ruumi mõtetes tärkavale valgusele.
Seda võib pimestada kunstvalgus meie ümber. Nii nagu tulevalgel on raskem uinuda, kaob tänavalgustusse taevatähtede sära. Tähed on tähtsad, tähtis on ka vahetu silmside nendega, samuti majesteetliku Linnuteega, kus meie tähesüsteemi sajad tuhanded tähed sügisõhtuti kõrge helenduva kaarena üle taeva kaarduvas vöös nähtaval on. Ehedalt saab seda imetleda vaid väljaspool linna, lagedal väljal või vee peal.
Unistamiseks ja kasvamiseks on vaja ka vaikust. Sellestki jääb vajaka meie linnades ja kodudes, kus ikka on urisemas külmkapp, õhksoojuspump, pesumasin, nõudepesumasin, arvuti jne. Enamasti ei pane neid kõiki ju tähelegi, meie aju suudab pidevad sumisejad-surisejad kuuldeväljast kustutada. Kui teritame kõrva kuulma, mis ümberringi kostub, siis paljastuvad kõik surisejad ja tiksujad. Ja alles siis selgub, kui õndsalik on olemine pimedas metsatalus ilma elektrita, väljaspool mobiililevi.
Tänapäeva elukorralduse juures on taolisse paika jõudmine ja seal pikemalt olemine üha kallim, lausa luksus. Ometi tasub see end ära. Ja kui olla valmis olema silmitsi metsaeluga ja jala käimisega, ei peagi taoline käik nii võimatult kallis olema. Tegelikult on maa ja mets täis paiku, mis igatsevad saada meiega kokku.
Igakuistel meelerännukursustel Tartus leiavad kõik osalejad poole tunni jooksul isegi linnamaastikus puu või kivi, kellel vägagi palju õpetlikku on otsijale edasi anda. Ammugi siis veel metsas või rannas. Me ei ole maailmas üksi, nii nagu meid hoiavad elus unistused ja tahtmine õppida tundma teisi, tahavad ka teised, nii kehalised kui vaimolendeid meiega kohtuda ning meid tundma õppida. Pimenev ning vaikseks jääv sügisaeg on selleks parim.
Autor: Mikk Sarv
