Tõnu Õnnepalu imestab “Flandria päevikus”:”Imelik, et me kõik nii haiged oleme, kuigi me oleme tervemad, kui inimesed iial ajaloos on olnud, meie elupäevad on nii pikad. Milline võimalus. Meile on kingitud seniolematult palju vanadust, aga me tahame selle muuta võltsnooruseks. Milline tänamatus.“
Inimene ei oska vist tõepoolest väärikalt ja rahulikult vananeda. Aga oleme ausad, väärikalt vananemise olulisteks eeldusteks on hea tervis ja vaimuerksus. Sest kuidas muidu jaksad sa oma „seniolematult palju“ vanaduspäevi rõõmsalt mööda saata?
Niru väljavaade
Umbes kolmekümneselt hakkab meie keha liimist lahti minema: ilmuvad kortsud, nahk kaotab elastsuse, lihased lõtvuvad, rasva osakaal tõuseb, nägemine ja kuulmine nürinevad, vererõhk ja kolesterool tõusevad jne. Kuidas neid „ealisi iseärasusi“, nagu gerontoloogid neid tegureid nimetavad, edasi lükata ning aastates, kuid tervisest pakatavat keha ja vaimu (mitte võltsnoorust!) nautida?
Lahendus on õnneks olemas
USA seikleja Dan Buettner on koos demograafidega uurinud maailma erinevate piirkondade rahvaid ning võrrelnud keskkonna- ja loodustingimusi. Oma raamatus „The Blue Zones“ kirjutab ta neljast piirkonnast, kus pikaealisus on tavaline ja inimesed elavad üle 100 aasta. Buettneri andmetel on need neli paika: Itaalia ranniku lähedal asuv Sardiinia saare mägine Barbagia piirkond, Jaapani saar Okinawa, seitsmenda päeva adventistide kommuun Californias ja Nicoya poolsaar Costa Ricas. Nende nelja paiga elanikel on ühiseid jooni: nad söövad tervislikult ja vähe, on aktiivse eluviisiga, tarbivad alkoholi mõõdukalt ja elavad loodusega tasakaalus. Neis paigus elavad inimesed on positiivsemalt meelestatud ja nad ei muretse liigselt. Samuti on neil inimestel tugev kogukonnatunne. „Isegi väga vanad inimesed on aktiivsed kogukonnaliikmed, neil on kindel elueesmärk,“ kirjutab Buettner.
Ka uuemad meditsiinilised uuringud näitavad, et vastupidiselt levinud arvamusele sõltub pikaealisus vaid 25% geenidest ja ülejäänud eluviisidest. Teadlased väidavad, et pika eluea valem hõlmab eelkõige regulaarset liikumist ja kehalist koormust, kvaliteetset und, tervislikku toitumist ja sõpradega mõnusat suhtlemist.
Tosin reeglit, kuidas jõuda 100. juubelini
Ameerika Ühendriikides elav ja töötav hindust arst ja lektor Deepak Chopra kirjutab oma raamatus „Eatu keha, ajatu vaim” uuringutest, mis on pikaealiste seas kogu maailmas tehtud. Ta toob välja lihtsad ja kõigi jaoks kättesaadavad tegurid, mis aeglustavad vananemist:
1. Rahuldav lähisuhe. Vanas eas on ehk kirge keeruline ülal hoida, kuid teineteisest hoolimine, igapäevane abistamine ja väikesed tähelepanuavaldused võiks kuuluda igasse päeva.
2. Sõltumatus. Pikaealised on enamalt jaolt olnud endale ise tööandjad ega ole kellestki sõltunud ning nii on neil olnud suurem otsustusvabadus.
3. Kindel päeva- ja töörutiin. See annab päevadele kindla ja stabiilse rütmi, mis omakorda annab tunde, et elu on kontrolli all.
4. Hingelähedane tegevus. Siin on mõeldud nii tööülesandeid kui hobisid. Vaimustavate tegevuste osakaal peaks olema kindlasti suurem kui neil tegtevustel, mida peab tegema.
5. Võime leida ja hoida sõpru. On kergem elada ja igapäevaraskustega toime tulla, kui on kaasamõtlejaid ja -tundjaid.
6. Hea kohanemine ja loov reageerimine muutustele. Näiteks pärast abikaasa surma on inimene võimeline elus edasi liikuma, säilitama elutahte ja uudishimu.
7. Füüsiline aktiivsus. Oluline pole mitte suure koormusega trenn, vaid kerge ja jõukohane ning regulaarne koormus (näiteks iga päev 0,5 tundi kõndi värskes õhus, jooga, võimlemine).
8. Vaimuerksus. Aju vajab pidevat treeningut, et säiliks selge mõistus, keskendumisvõime ja enese väljendamise oskus.
9. Optimism ja muretus. Optimism on tervisele hea – teadlased on tõestanud, et oma elu suhtes positiivsemalt meelestatud inimeste immuunsüsteem töötab tõhusamalt. Ja muretu meel… Ma arvan, et täitsa tore oleks järgida Elisabeth Taylori põhimõtet: „Vähemalt üks kord elus peaks igaühel olema õigus teha midagi hämmastavalt kergemeelset.“ 🙂
10. Mõõdukas söömine ja stabiilne kehakaal. Lisaks sellele, et toit peab sisaldama tasakaalustatud toitaineid, peaks see ka psühholoogiliselt olema rahuldav.
11. Lihtsate rõõmude nautimine. Selle kohta on toredasti öelnud Gilda Radnor: „Meil, väikestel inimestel, on nii raske leppida sellega, mis meile osaks saab. Tegelikult on see ikka täitsa jama! Meil lastakse elada ja siis peame surema. Ja see, mida me igasse hetke suudame panna, ongi see, mis meil on… Siis on ju tark seda, mis on, kõrgelt hinnata.“
12. Usk Jumalasse. Inimene ei pea üksi rassima! Ei pea kõigega üksi hakkama saama! Aeg-ajalt on tervislik lõdvestuda ja lasta kõrgemal jõul, ükskõik, kuidas me seda nimetame – Jumal, Absoluut, Kõiksus, Suur Vaim vm – end kanda. Kui on ikka väga-väga raske, siis on üsna lohutav tunda, kuidas keegi suurem paitab.
Ja kui joogapropageerijast Choprast juba juttu tuli, siis siin on kohane mainida ka jooga üht olulist osa – õiget hingamist (loe siit) kui eeldust hea tervise säilimiseks ning pika eluea kindlustamiseks. Joogi mõõdab oma eluiga mitte elatud aastatega, vaid hingetõmmete arvuga. Seega võib öelda, et mida sügavam ja rahulikum on hingamine, seda rohkem on meil eluenergiat, seda pikem on elu.
Ja väga oluline on mõtteviis – vananemine ei tähenda automaatselt haigusi! Meil on võime paljalt oma mõtetega keha biokeemiat muuta ning hoida rakke pidevas uuenemises. Sellest saad lähemalt lugeda:
B. S. Siegel „Armastus, meditsiin ja imed“, Pilgrim 2007
B. Lipton „Uskumused ja bioloogia: teadvuse, mateeria ja imede jõu vabastamine“, Pilgrim 2009
D. Chopra „Eatu keha, ajatu vaim: vananemise praktiline alternatiiv“, Huma 2000
Autor: Kadi Kütt
Allikas: www.joogateraapia.ee
