Miks meil on pidevalt kiire? Kuidas on meie elud küll selliseks kujunenud? Miks me endale niimoodi teeme? Mis on juhtunud maailmaga, kus võisime lihtsalt istuda koos oma lähedastega ja rahulikult vestelda oma südant ja hinge puudutavatest asjadest? Kuidas me küll saamegi elada, mõtestada, olla, kellekski muutuda ja tõeliselt inimeseks saada, kui meil on kogu aeg nii kiire?
Kohtusin paar päeva tagasi ühe hea sõbraga. Käisin tal külas, et küsida tema ja ta perekonna käekäigu kohta. Ta vaatas mulle otsa ja ütles tasasel häälel, peaaegu nuuksudes: “Mul on nii kiire…
