Aeg-ajalt taban end hüüatamas: "Kuidas on see ometi võimalik?!" Enamasti on selles tubli annus nördimust: asjad peaksid olema teisiti - nagu mina ette kujutan, inimesed peaksid käituma paremini - et mina saaksin end hästi tunda. Budism räägib sellest, et elu on kannatus. Miks? Sest me ei aktsepteeri elu niisugusena, nagu see on. Meil on väga keeruline leppida asjaoluga, et olukorrad ei ole sellised, nagu meie tahame, et teised inimesed ei käitu nii, nagu ootame. See paneb meid nõudma, võitlema, olukordi ja inimesi muutma ning kõike enda ümber kontrollima. Samal ajal oleme rahulolematud ning ärevil ja hirmul kõige selle pärast, mis saama hakkab, kirjutab Kadi Kütt raamatus "Ärevuse vari".
Kõrged nõudmised endale ja teisteleOli vist Albert Ellis, üks möödunud sajandi tuntumaid psühhoterapeute, kes võttis inimeste peamised absolutistlikud nõudmised kokku nii: mul peab hästi minema, sina pead mind hästi kohtlema ning elu peab lihtne olema ja pakkuma mulle seda, mida ma tahan.On väga inimlik seada elus eesmärke, püüelda heade tulemuste poole, pälvida teiste inimeste lugupidamist ja loota, et asjad sujuvad. Me ootame, et partner pühendaks meile oma aega, et laps saaks koolis hästi hakkama, et tervis püsiks hea, et töö pakuks rahuldust ja ülemus peaks meist lugu. Pole ju palju tahetud?Kuid elu ei pruugi siin meiega sugugi ühte meelt olla.
