Pereterapeut Meelike Saarna: üksinda või lihtsalt koos iseendaga

Me võime kasutada samu sõnu ja elada läbi sarnaseid olukordi, ent tähendused, mis me neile anname, on sageli täiesti erinevad. Ka üksindusel võib olla eri tähendusi ja varjundeid. Üksindus võib anda suurepärase võimaluse olla segamatult oma mõtetega, aga võib kaasa tuua ka painava tunde, milles segunevad mahajäetus ja hirm. Elu juurde kuulub kindlasti nii üksiolemine kui ka koosolemine. Kuidas neid kumbagi tajutakse, mis tähendusi neile antakse, on iga inimese enda otsus ja laiemalt ka eluvaade.

Argikõnes kasutatakse pigem sõna üksindus (nagu minagi selles kirjutises), kuigi sõnadel üksinda või üksildane on erinev tähendus. Üksinda oleme me paljudes erinevates eluolukordades: üksinda kodus, jalutamas, oma kabinetis töötamas, poeskäigul. Seesugune üksindus ei tekita enamasti üksildustunnet. Üksilduse all mõeldakse pigem hingelist üksiolekut, kus midagi on puudu, ja enamasti on selleks puuduolevaks teine inimene, tema lähedus, soojus ja mõistvus. Inimesele on loomuomane olla koos, seda kõige erinevamates kooslustes, olgu selleks siis paarisuhe, pere, sõpruskond, kolleegid, rahvus jms.

Me tahame kuuluda kuhugi, kus tunneme end väärtustatuna, vajalikuna, vastuvõetuna, seotuna. See on inimlik põhivajadus, mille kaetuse eest tuleks hoolitseda. Oluline on seejuures aru saada oma isiksuse eripärast. Inimene, kes kaldub olema pigem sissepoole hoidev (introvertsem), vajab enda hästitundmiseks rohkem ennast kui teisi – liiga palju teisi on pigem rahulolematuse allikas. Üksindus on sellisele inimesele pigem mõnusalt toitev. Väljapoole suunatud (ekstravertsem) inimene, vastupidi, vajab iseenda hästitundmiseks rohkesti kontakte teistega ning üksindus võib olla vägagi hirmutav. Oluline on iseenda eripära mõista ja sellest tulenevate vajaduste eest seista.

Sattudes sündmustesse või kohtudes inimeste või asjaoludega, millele tahaks esmapilgul negatiivset silti panna (sh üksindus), võiks alustuseks iseendale esitada kaks kontrollivat küsimust: kas sellele olukorrale-asjaolule on võimalik vaadata ka mingi teise, harjumuspärasest erineva nurga alt? Ja teine oluline uuriv küsimus võiks olla iseenda sisemise olukorra kohta. Mis seisus ma hetkel olen? Rahulik, ärritunud, rõõmus, pettunud? Inimene on reeglina iseenda ja maailmas juhtuvaga suurem sõber (annab positiivsemaid tähendusi), kui ta põhivajadused on rahuldatud (tervis ja lähisuhted korras, töö olemas jms). Katmata põhivajadused (haiglane olek, äsjane tüli, hirm tuleviku ees jms) kallutavad meid pigem negatiivsete tähenduste poole.

Eksistentsiaalses mõttes on üksindus iga inimese juurde kuuluv. Inimene on üksi oma naha sees, ja see võib tekitada nn eksistentsiaalse ängi: keegi ei mõista mind päriselt! Keegi ei saa minust aru! Ega päriselt saagi, see on leppimise koht. Ka inimesel endal on keerukas iseendast päris lõpuni aru saada, kuigi selle arusaamise määr oleneb kindlasti võimekusest iseend seirata, et endaga igahetkeliselt kontaktis olla.

Inimene, kes õpib mõtlema oma üksiolekust – olgu siis lühemast või pikalt kestvast – kui olukorrast, mille eest ta vastutab ise, omab rohkem kontrolli oma elu üle. Kui kontroll on inimese enda käes, on ka subjektiivne tunne parem. Ja vastupidi: need, kes kipuvad oma üksiolekust mõtlema kui kellegi teise süüst, võivad jäädagi süüdistuste ringi tiirlema. Tema jättis mu maha, ei mõistnud mind… Miks ta ei helista, ei tule, ei hooli… Abistav neis olukordades (ja üldse elus) on õppida nägema laiemat pilti enda ümber ja isiklikku osa selles.

Kindlasti on elus olemas ka määramatud olukorrad, mis ei allu meie juhtimisele. Siiski on see osa elust, mida me suudame juhtida, tihti suurem, kui inimene seda ise märgata oskab. Olukorra raskus – ja ka üksindus võib olla raskesti talutav olukord – muudab fookuse kitsamaks ja lahendusi tundub keerukas leida. Tähtis on õppida mõtlema võtmes: minu olukord sõltub minust. Inimesed väljenduvad hädas olles sagedasti nii: ma ei saa mitte midagi teha! Iga kord ei saagi midagi TEHA, aga alati saab midagi teha oma mõtete ja tunnetega.

Üksindus võib olla raskesti talutav just määramatuse tunnetamise tõttu: kaua see kestab? kas jäängi üksinda? Mis siis, kui ma ei leiagi kedagi mitte kunagi? Need inimesed, kes määramatust hõlpsamini taluvad, on sagedasti osavad hetkede nautijad. On oluline märgata, kus asub meie tunnete ja mõtete fookus – just see juhib meie hetkede reaalsust. Fookust saab muuta, kui oleme tähelepanelikud enesejälgijad. Ja tihti on asi lihtsamast lihtsam: saab valida, saab võtta initsiatiivi: helistan sõbrale, kutsun külalised, lähen kohvikusse teiste sekka, osalen kursustel, püüan kohtuda uute inimestega. Või ei helista kellelegi. Ei lähe kuhugi. Ei tee midagi. Alati on valik.

Tunnete teema saadab inimest kõiges. Raskete olukordadega kaasnevad rasked tunded, ja üksindus võib olla raske ja rusuv. Tunnete juhtimine tundub paljudele keerukas, isegi võimatu. Tõesti, ei saa juhtida midagi, millest aimu ei ole. Seetõttu on erinevates olukordades igapäevaselt vajalik eneseseire koos kontrollküsimusega: kuidas ma end tunnen? Kas see tunne on ainuke, mida ses olukorras tunda? Kas võiksin samas olukorras tunda ka midagi muud? Mis on see, mis aitaks tundeid suunata, muuta? Loomulikult aitab muutusele kaasa ka millegi konkreetse ettevõtmine. Vahel on vaja muutust ainult sellest hetkes, vahel elus tervikuna muutuse teele asuda. Ja muidugi on vaja neil kahel vahet teha.

Autor: Meelike Saarna, pereterapeut

www.meelikekoolitus.ee 

Tule kuula ka Alkeemia Akadeemia tasuta veebinari teemal “Beebi ja väikelapse mõistmise kunst: “Räägin sulle, kuidas minuga koos kasvada”.” Veebinari viib läbi Meelike Saarna – perekonnapsühhoterapeut ja mitmete raamatute autor. Veebinar toimub 21. augustil 2025, kell 19.00 Zoomi vahendusel. Registreeru SIIN