Tänases maailmas lagunevad umbes pooled suhted. Mõnikord on suhte purunemise põhjus uus partner, aga mõnikord on lihtsalt ühel partneril armastus otsa lõppenud. Või on armastus isegi veel alles, aga teisel partneril on mingid isikuomadused, väärtushinnangud või elustiilikomponendid, mis kooselu võimatuks teevad. Mõnikord on see tõepoolest mõlema partneri äratundmine, et suhe ei toimi ning huvi ja tahtmist seda parandada ei ole. Nii sünnib otsus minna lahku. Sagedamini leiab aset siiski variant, kus vaid üks partner otsustab edasi liikuda. Ja teine partner on sundseisus. Väga sageli pole teine paariline lahkuminekust üldse huvitatud ning kaotab aastateks pinna jalge alt, hoolimata sellest, et suure tõenäosusega olid neil suhted juba enne mõnda aega keerulised. Kurb on muidugi, et lagunevad ka suhted, kuhu on sündinud lapsed. See teeb suhete lõpetamise oluliselt keerulisemaks.
Eluterve talupojamõistus ütleb, et kui keegi on sulle väga haiget teinud, sind reetnud, petnud, su unistused purustanud, siis parim moodus tervenemiseks on sellisest inimesest eemale hoida. Ta lihtsalt unustada. Nii mitmedki üksijääjad valiksid selle mooduse toibumiseks.
