Eluterve talupojamõistus ütleb, et kui keegi on sulle väga haiget teinud, sind reetnud, petnud, su unistused purustanud, siis parim moodus tervenemiseks on sellisest inimesest eemale hoida. Ta lihtsalt unustada. Nii mitmedki üksijääjad valiksid selle mooduse toibumiseks. Kui last poleks mängus, võikski nii teha. Aga laps on mängus. Sellest mängust sõltub lapse närvisüsteemi seisund, turvatunne ja minapilt. See, mis aitaks paraneda üksijääjal, kahjustab last. Lapse nimel peab ekspartneriga suhtlemist jätkama. See võib mõnikord olla tõesti raske ülesanne. Antud olukorras peab üksijääja eelistama lapse huve, kuigi see võib enda toibumisprotsessi aeglustada või saboteerida.
Rohkem kui lahutus ise, ruineerib last õnnetu, vihase, pettunud partneri isiklik reaktsioon lahkuminekule. Laps võtab endasse oma armastatud vanema valu ja ängi. Laps armastab ju mõlemat vanemat, ta ei taha kummastki lahus olla ega soovi oma ellu selles küsimuses mingeid muutusi.
Lapse lahutusjärgne vaimne seisund sõltub otseselt vanemate endi vaimsest seisundist. Laps on niipalju haavatud, kui haavatuna tunneb end nõrgem, õnnetum vanem. Üksi jäänud vanema maailm on pärast lahkuminekut sageli pahupidi pööratud. Kehvemal juhul tunneb inimene, et ta ei püsi enam pinnal. Kuidas tulla toime tundega, et armastatud inimene vedas alt?
Oma lapse armastamine tähendab mõistmist, et ta on iseseisev olend, kelle sünniõiguse hulka kuulub õigus kahele vanemale ja turvalisele arengukeskkonnale. Üks kodu, kus on kaks vanemat, pole kahjuks alati turvalise arengukeskkonna sünonüüm. Samas, turvaline arengukeskkond võib vanematevahelise koostöö puhul asuda vabalt ka mõlema vanema juures eraldi. Loodetavasti soovib kumbki vanem sellist keskkonda lapsele pakkuda.
Lõpeb ju vaid paarisuhe, naise ja mehe vanemlik suhe jääb kestma. Nii kauaks, kuni laps (või lapselaps) elab. Ideaalsel juhul asendab paarisuhet nüüd edaspidi sõbralik, hooliv vanemlus, kus mõlemal on endiselt kohustused ja õigused lapse suhtes ning hoolitakse ka teisest partnerist kui kaasvanemast.
Lapse energeetilisi sidemeid bioloogiliste vanematega ei tohiks kunagi täiskasvanute egomängude pärast ohverdada. Lapsel on õigus tunda oma mõlemat vanemat. Tunda mitte ainult nimepidi, vaid päriselt, läbi koosoldud aja. Mitte ükski täiskasvanute valu ei õigusta lapse ees tema tegelike juurte varjamist ning nendega tutvumise keelamist.
Ehk on 21.sajand valmis mõttemuutuseks, et lapse perekond ei purune, kui tema vanemate kooselu laguneb. Lapsele on tema ema ja isa alati pere, ka siis, kui vanemad ei ela enam ühe katuse all.
Purunenud paarisuhetest räägibki seekordne Vikerraadio “Peresaade”. Saatekülaline on pereterapeut Küllike Lillestik, saatejuht pereterapeut Katrin Saali Saul.
