Väljas on karge tuul, mis keerutab värviliseks muutunud lehti. Metsatuka tagant piilub päike, mis annab alati lootust paremale päevale ning veel paremale homsele. Tahan uskuda, et ka meie ühiskonnale ja inimkonnale paistab päike, andes märku, et meid ootab ees tervem ja parem ühiskond.
Täna küsin endalt: “Mida saame mina, sina ja meie teha selleks, et see tervem ühiskond tuleks? Armastada. Saata armastuse ahelana maailma, mis päästab vägivallast ning sõjast.”
Millised emotsioonid minu sees tegelikult on, ma ei tea. Hommikul jalutades mõtisklesin selle üle, kas ja millises osas oskan ma üldse tunda. Oskan tunda inimlike tundeid nagu kaastunne, kurbus, igatsus, hellus. Kas oskan tunda? Veel kuid tagasi mäletan, kuidas tundsin. Olin kaugel kodust ning lugesin päevast päeva, mis maailmas toimus. Lugesin seda hommikuti kohvi kõrvale ja tundsin südames tõelist muret. Oskasin ka vaimustuda täiesti tühiste asjade üle nagu ilusad ehitised või tänaval kõndivad inimesed. Nüüd on hinges tühjus, mis põhjuseks on, vastust otsin isegi.
Olen tükk aega mõtisklenud ühiskonna üle ja võibolla just see hinges tühjuse tekitabki. Mis maa see on? Me sõdime, me tülitseme, me vihkame, me tulistame. Mis meiega juhtunud on ja kuhu me niimoodi edasi liigume? Kas me kasvatame ühiskonna, kus tundeid elatakse välja tulistades ning sõdu peetakse, kui igapäevaseid ja rutiinseid toimetusi? Kas sellisesse ühiskonda soovin ma luua perekonna? Kas ma suudan oma lapsi kaitsta selle vägivalla ja lagunemise ees? Kas ma saan midagi teha, et luua oma lastele parem ühiskond? Miks me ei suuda ligimest armastada?
See on minu jaoks kummaline ja selgusetu võrrand lahendita. Ma silmitsesin ühel päeval tänaval inimesi, igat inimest eraldi. Ma jõudsin mõistmiseni, et meid kõiki ühendab üks – me tahame olla armastatud ja armastada. Miks me siis ei suuda üksteist armastada? Sisimas olen kindel, et meis kõigis on miski, mis ruttaks appi igale abi otsivale inimesele tänaval. Ometigi jääb üks väike samm tegemata – abi ja armastuse pakkumine. Meie sees on miski, mis takistab meid. Mis see on ja miks see meis elab?
Ego
Need kolm maagilist tähte, mis kokku moodustavad mõiste, millele nagu ka armastusele ühest seletust tegelikult polegi. Ego kas on või ei ole, vahepealset võimalust ei ole. Ometigi on just ego üks asi, mis mängib rolli selles, et me ei suuda ligimest armastada.
Varem või hiljem, kui oleme kedagi armastanud tingimusteta või jaganud lihtsalt oma hoolt, kipume küsima: “Aga mida tema minu heaks teeb, mida mina saan?” Just sellel hetkel kerkib pinnale ego. See kummaline mehikene õlal, keda võib nimetada egoks, küsib ikka ja alati meie käest, kas meie ka midagi saame kui anname. Äkki me ei jää isegi mitte nulli vaid hoopis miinusesse?
Hirm
Kui ma selle peale mõtlen, siis jookseb sellest sõnast alati minu jaoks kaks joont – hea ja halb hirm. Hirm on see erakordne tunne, mis võib haarata kogu meie elu enda kätesse ning teha sellega imesid, seda siis negatiivses mõttes. Miks me ei suuda armastada? Üheks põhjuseks on hirm. Meil on hirm, et äkki me tundume tobe. Äkki tundub tobe, kui me aitame tänaval olevat inimest.
Ühel päeval olin ma kassajärjekorras. Minu ees oli väike poiss, kes oli koti sisse ladunud palju kummikomme. Tal oli peotäis sente. Kassas selgus, et tal jääb naeruväärne viis senti puudu, et see kommipakk ära osta. Viis senti! Seisin seal tardunult ja vaatasin, mida kassapidaja siis teeb. Poiss küsis härdalt veel, kas ma siis viin osa tagasi? Ja kassapidaja noogutas. Möödus murdosa sekundist ja minus vallandus täielik häirekell ja kohati ka enesesüüdistus – miks ma ei andnud seda viite senti? Ma oleksin sama hästi võinud kogu selle kommikoti kinni maksta! Miks ma alles nüüd selle peale mõtlen? Issand, kas ma polegi inimene? Äkki ma olen jube inimene? Kõndisin veel poest välja, kandes oma peas neid enesesüüdistusi. Teisalt olin ma õnnelik, et ma suutsin nii mõelda ja tunda – vähemalt olen ma ikka veel inimene.
Meis kõigis peaks tärkama selline häirekell ühiskonna ees. Aeg on pöörata pilk endalt ühiskonnale. See ei tähenda seda, et me peaksime lõpetama töö iseendaga, sest usun, et see on töö terveks eluks, kuid pilk on vaja suunata ühiskonnale tervikuna. Meil on vaja märgata, mis toimub maailmas – kuidas meie ühiskond muutub ja mida me saaksime teha, et pidurdada negatiivseid muutusi. Mida me saaksime inimesena teha oma igapäevases elus, et midagi muuta.
Me oleme üksikuna väikesed, kuid tehes väikeseid tegusid inimeselt inimesele on see lõpmatu ahel, mis saab muuta maailma. Kui sa jagad armastust oma ligimesele, vallandab see armastuseahela terves maailmas. See inimene armastab edasi ning nii liigub armastus inimeselt inimesele.
Miks see nii oluline on? Sest ainult armastus saab päästa meie inimkonda, mis liigub suunas, mille üle meil endal puudub jõud ja võim. Meil on vaja aidata neid abituid inimesi, kes väljendavad oma emotsioone ja tundeid läbi relvade. Meil on vaja lõpetada sõjad ja muuta maailm paremaks paigaks. See on meie kõigi ülesanne – sinu, minu ja meie.
Me saame seda teha, me saame muuta maailma! Milline on sinu heategu igas päevas, et muuta maailma?
Autor: Tuuli Mäemat
