Loodus on arenguks leiutanud rea erinevaid mudeleid. Kõige harilikum neist on kasv, mis tähendab organismi suuremaks ja keerukamaks muutumist. Sündides või koorudes on olendid väikesed, esimeses elujärgus kasvavad nad oma loomulike mõõtudeni, organid arenevad välja ning lisanduvate kogemuste võrra kasvab olend ka vaimselt, ta muutub targemaks.
Mõned olendid, näiteks puud või kalad, võivad kasvada kogu eluea vältel. Osadel aga, näiteks putukatel, on kasv tsükliline. Oma arengus vastsest valmikuni kestuvad nad korduvalt ning iga kestumise tulemusena teevad nad läbi olulisi metamorfoose. Muutub nende kehakuju, jalgade arv ja meeleelundite iseloom sedavõrd, et vastset ja valmikut on raske pidada samaks organismiks. Sellist arengumudelit kutsutakse vaegmoondeks.
Kõige hämmastavam on aga täismoondega areng, mis on omane liblikatele, mardikatele ja kahetiivalistele, näiteks kärbsed. Munast koorunud vastne ainult sööb ja kasvab kuni on kogunud omale piisava varu hüppeliseks metamorfoosiks. Seejärel poeb ta kuskile peitu, moodustab kehaeritistest endale kookoni, sulgub sellesse ning nukkub.
Nukkumise faasis toimuvad ta organismis hämmastavad muutused ning nukust koorunud valmik, näiteks liblikas, ei meenuta enam millegi poolest vastset, rasvast tõuku, kes omale moondumiseks kookoni kudus.
Osadel liikidel laguneb vastne nukkudes täielikult mingiks pudrutaoliseks massiks ning moodustab sellest täiesti uue organismi. See on minu meelest erakordselt hämmastav.
Moondega arengul on mitmeid huvitavaid eeliseid. Kõigepealt see, et sama olendi erinevad arengufaasid ei konkureeri omavahel toidu pärast. Mõnede liikide valmikud muuseas ei toitu üldse, nende ainsaks rolliks ongi leida omale kaaslasi, armastada ja paljuneda.
Veelgi olulisem aspekt moondega arengus on aga see, et nukufaasis on mugav üle elada rasked keskkonnatingimused, näiteks põhjamaine talv või lõunamaine põua-aeg.
Viimastel kuudel oleme värske viiruse levikukaarte ja kasvukõveraid jälgides saanud kasvu üle palju mõtiskleda. On organisme, kelle populatsioon võib soodsate olude korral kasvada hirmuäratava kiirusega. Õigupoolest kuulub selliste hulka ka inimliik.
Viimase paarisaja aastaga oleme erinevate tehnoloogiate abil kaitsnud ennast väga tõhusalt mistahes vaenulike keskkonnatingimuste vastu, paljunenud hoogsalt ning hõivanud kogu planeedi vähegi elukõlbulikud piirkonnad.
Suurel kasvul on aga ka suured riskid. Muutudes invasiivseks monokultuuriks, kes me globaalses kontekstis praegu oleme, ohustavad meid samad hädad, mis teisigi monokultuure, näiteks haigused.
Meie kasvav surve teistele ökosüsteemidele on viinud meid kokkupuutesse eluvormidega, näiteks koroona, kellest me muidu midagi ei teaks. Meie tohutu asustustihedus ning vilgas rändlemine on loonud viiruse jaoks muinasjutulised levikutingimused. Nüüd oleme sunnitud ennast kaitsma radikaalsete meetmetega.
“Lisaks muule ähvardab meid majanduslangus, mis võib suruda meid veelgi suuremasse isolatsiooni kui praegune karantiin.”
Pealesunnitud karantiin, kodus püsimine ja seltskondlike kontaktide vältimine pole meile üldse omane ja tundub kohutavalt ebameeldiv. Lisaks muule ähvardab meid majanduslangus, mis võib suruda meid veelgi suuremasse isolatsiooni kui praegune karantiin.
Isolatsiooni võib aga vaadata ka teistsuguse, palju lootusrikkama nurga alt. Me võime isolatsiooni kasutada nukkumiseks. Lõpuks ometi on meil ühiskonnana aega järele mõtelda ning metamorfoose läbi teha.
Kas pole nii, et meie praeguste hädade üks põhjus on meie filosoofia, arusaam maailmast, mida iseloomustab natukene vildak suhtumine kasvusse. Me oleme endile sugereerinud, et kasv on tingimata ihaldusväärne ja hea.
Meie arv, meie majandus ja meie heaolu peaksid aina kasvama ja parem, kui teeksid seda piiramatult.
Paraku me unustame, et mitte miski looduses ei saa lõputult kasvada. Surm ja lagunemine on samaväärsed arengufaasid kui sünd ja kasv. Kui miski kipub lõputult kasvama, muutub ta kasvajaks. Vähk on lihtsustatult öeldes rakukogum, mis on unustanud oma teised funktsioonid peale kasvamise ja me teame, et see pole meile hea.
Niisiis, prooviks õige nukkuda ja oma isolatsiooni ära kasutada tasakaalustatumate filosoofiate välja mõtlemiseks. Ehk on meil õnne ja suudame läbi teha hämmastava metamorfoosi ahnelt õgivast tõugust imeliseks liblikaks.
Allikas: Kas koroona on hoopis meele tervise probleem?
Koroonakriisi 12 õpitundi: mida kogu see jama meile lõpuks andis?
