"Mulle tundub, et tegelikult ei hooma me paljuski, missugused toetajad ja kaitseinglid meie lapsed meile on. Olen oma töös nii iseenda kui teraapiaklientidega puutunud sageli kokku laste jäägitu ustavusega oma vanematele. Me võime täiskasvanutena oma vanemaid isegi hukka mõista ja neist halvasti mõelda, aga sügaval südames, hinge tasandil, ei kao armastus, poolehoid ja vajadus neid kaitsta ning õigustada, kunagi. Teisiti see ei saagi olla, sest nemad on meie juured, sealt me tuleme, nendest koosneme," kirjutab Rita Eevardi lehel Holistika.ee.
Lapsed tuletavad meile meelde meie tõelist väärtustKui mõelda, et me kõik enne siia ilma sündimist valime endale vanemad, kes aitavad meil saada selle elu õppetunnid parimal võimalikul moel, siis teistpidi vaadates tundub, et tuleme hoopis oma vanemaid kaitsma, päästma ja õpetama. Peredega, kus lapsed on vanemate probleemide vaigistajateks, silujateks ja maandajateks, on ilmselt vähemal või suuremal määral kõigil kokkupuuteid olnud. Samuti pole harvad juhtumid, kus lapsed end vanemate probleemides süüdlastena tunnevad: nad tajuvad, et ei ole oma ülesandega hakkama saanud, sest kuskil südamesopis on eesmärk vanemad õnnelikuks teha.
