Siin on 11 nõuannet ja vihjet, mis on aidanud kergendada olemist selleks, et teadvustasandit muuta.
Ole sina ise igas oma liigutuses
Jah, see on lihtne. Asenda teesklus kohaloluga. Sa ei pea ootama kuniks sa tunned end “hästi”, “perfektselt”, “valgustunult”, või ootama, et midagi juhtuks selleks, et sa saaksid oma olemusse lõõgastuda. Sa ei pea vaatama teiste teekonda ja võrdlema, hukka mõistma või kahtlema iseendas. Sedamoodi mõtlemine toob sind välja iseenda täiuslikust enesetundest. Ükskõik mida sa tunned või mis situatsioon on, jää iseendaks ja las ülejäänu laheneb iseensest.
“Leia see koht, mis on “pingutustest vaba” ja puhka selle sees. Ole seal ja ole sellega üks.” – Mooji
Lase minna hirmutundel
See on üks väga oluline asi. Avastada, kes me oleme, ei ole erinev sellest, et sa avad ukse majale – ukse, mis on justkui metafoor inimmeelele. See on suur samm, kui me laseme natuke valgust sisse! Aga kas see tähendab, et oleme seda maja põhjalikult külastanud? Kas see tingimata tähendab, et oleme kogenud igat ruumi, avanud igat kappi, ja isegi veetnud aega “hirmutavas” keldris? Võimalik, et oleme kiirelt piilunud igasse ruumi, aga kas me oleme võtnud aega, et avastada neid täielikult, mediteerida nende sees, avada aknaid ja lasta veidi valgust sisse ja võib-olla teha ka natuke puhastust? Kas on sobiv, kui jätame uksed avatuks enda jaoks ja teistele, et seda näha? Valgus meie teadvuses ei ole piiratud kui sellesse siseneda nii palju kui meie meel lubab. See on seal selleks, et valgustada kõiki tube – isegi tolmuseid tualettruume, emotsionaalset pagasit, mille avastamise suhtes oleme vastupanu tundnud, mis on olnud puhkavas seisundis ja mida igas ruumis on tihtipeale ignoreeritud. Aga nüüd, kui muutuste tuuled puhuvad, avanevad kõik uksed ja paljud meist tunnevad ja taaskogevad emotsioone, mille eest oleme kunagi end kaitsnud, et neid mitte enam tunda. Ainuke asi, mis meid blokeerib meil nägemast õnnistust, et lasta muutuste tuulel puhuda end avatuks, on hirm selle tunde ees. Kui me valime mitte enam kontrollida ja defineerida seda hirmu, hoiame me loomulikul moel uksed avatud teades, et ei saa muuta seda, kes me oleme, kuid muuta saab ainult meie identiteete ja vanu mustreid, mis piiravad meie sisemist vabadust ja rahu.
“Selle teekonna kavatsus ei ole tunda end hästi, aga tegelikult tunda, mis tõeliselt meie sees praegu toimub. Teiste sõnadega, meie eesmärk ei ole tunda end paremini, aga et saada tunnetuses paremaks. Meie tõeline olemus on rõõmuküllane, harmooniline, rahumeelne ja armastav. Kuidas iganes, et äratada meie algset olemust, nõuab seiklemist läbi praeguse seisundi emotsionaalkehas.” – Michael Brown, Kohalolu protsess
Ära identifitseeri ennast millegagi (isegi mitte spirituaalse identiteediga)
Lase lahti identiteetidest ja siltidest: Kas sa saad end identifitseerida mitte millegi erilisega? Näiteks, vaata jänest, lindu või lille. Kas jänes hüppab ringi, arvates, et ta on jänes. Kas lind laulab seetõttu, et ta teab, et seda linnud teevad. Ja kas lille ilu on identifitseeritav läbi tema nime või on teda lihtsalt tore vaadata vaikuses? Sama kehtib meie kohta. Ärme unusta terminit “olemine” terminis “inimeseks olemine”. Mida vähem me ennast identifitseerime, seda rohkem ruumi on meil lubada oma tõelisel kohalolekul särada läbi ja seda kergem ja rohkem elus me ennast tunneme. Võta hetk ja hinga sisse igat seda momenti, kus sa ei identifitseeri ennast millegagi. Ja seal sa oled ..
Ära identifitseeri ennast mõtete ja tunnetega. See on samamoodi väga hea meeldetuletus kui me hakkame tundma. Me elame praegu ajastul, kus väga palju asju tuleb pinnale selleks, et need vabaks anda, kas see on siis uskumuste süsteem, blokeeritud emotsioon, trauma jäljendid, idenditeedid ja ettekujutused. Kõige sujuvam tee sellest läbi minna ei ole mitte ainult vabaneda hirmutundest, aga mitte hakata ennast identifitseerima ennast lugude ja emotsioonidega. See võib olla väljakutse, aga aitab mõista, et mitte-identifitseerimine on midagi, mida me ei tee, aga see on midagi, mis me oleme kõige alumistes kihtides. Kõige mõistuse hääle all, me oleme siin, vaadeldes, mis meist möödub ja tundes kõiki tundeid ilma neid hindamata ja nendega identifitseerimata.
Kui me teadlikult liigume identifiseerumisest, liigume edasi lahtilaskmisse ja vaatlemisse, me nihkume vastupanust ja segadusest rahusse ja selgusesse.
“Tunded on ainult külalised – ära identifitseeru!” – Mooji
“Teadvuse tõstmine” ei ole tõsine missioon. See ei ole iseenda hindamine ja ei ole vaja mõelda, et “ma ei saa sellega hakkama”. Pea meeles, me oleme tulnud siia olemaks inimene ja ärgata läbi selle inimliku vormi, mitte sellest lahti lasta. Meil ei ole vaikuse puudus seetõttu, et oleme lubanud endal inimene olla, meil puudub rahu, kuna me mõistame hukka ja puikleme vastu teatud aspektide osas inimeseks olemisel ning teisi jälgides või ka üle hinnates. Me ei ole siin selleks, et teha endale iseendast vaenlane, või otsida selleks, et oma ego hävitada, me oleme lihtsalt selleks, et valida saada teadlikuks, kuidas see tegeikult toimib ja teha teatud kohaldusi ilma, et me annaksime hinnanguid. Me võime kindlasti teha endale seljapeale patsutuse, sest planeet Maa on üks intensiivne kool õppimiseks. Aga see on suurarmastusja elevus, et meie hinged kavatsevad teha selle nihke, mitte enese hindamine.
“Kas sa tõesti saad kehastada enda tõelist loomust rahus ja tingimusteta armastuses iseendaga pidevalt sõdides ja iseennast hukka mõistes?” – Kõrgema Mina sõnum
Ära tee oma isiklikku arengut eesmärgiga “saada, mida sa tahad”
Kui me identifitseerime ennast egoga, me usume mõtet “mul on puudu ja ma pean täituma”, kui tõeliselt oleme me terviklikud ja valmis. Isegi kui me hakkame spirituaalselt arenema, võime me ennast tabada mõttelt: “Kui ma selle mustri puhastan, suudan ma manifesteerida “ideaalset” suhet, lõpetada see kogemus ja saada kõik mida ma tahan” või “kui ma selle hirmu praegu puhastan, saan ma ennetada selle juhtumist hiljem.” Sama palju kui nihkub meie teadvus, nihkub ka meie reaalsus, hoides kinni ootustest, mis fokusseerivad meie teadvust väljapoole meist ja seetõttu hoiavad meid ka seisundis, kus me soovime edasi liikuda. Pane tähele kuidas selles ootuste seisundis, me endiselt anname hinnanguid meist väljaspool olevatele kogemustele – meie sõnumitoojatele ja õpetajatele – ja otsime väljastpoolt veel midagi “paremat”. Kui me oleme tõeliselt üle mineviku hirmudest ja ebakindlusest, siis “saada seda, mida tahame” ei mõjuta meie sisemist rahu, sest meie tõelise rahu allikas on alati meie sees. See ei tähenda, et me ei saaks seda mida soovime, see tähendab ainult, et meie täielik iseenda tunnetus ja iseenda sisemine rahu ei sõltu sellest. Sisemise vabaduse staadiumis ei avaldu meile mitte ainult rohkem võimalusi, vaid meil on ka rohkem silmi selle vaatamiseks!
“Sa leiad rahu mitte oma eluolu ümber korraldades, vaid aru saades, kes sa tõeliselt oled enda kõige sügavamal tasandil” – Eckhart Tolle
Ole rohkem huvitatud iseenda reaktsioonist, mitte kes/mis, seda tekitas
Kui me kipume mõnes kindlas olukorras alati reageerima samamoodi kui varem, on aeg küsida oma reaktsioonide kohta, selle asemel, et näidata näpuga endast väljapoole. Fokusseerides ainuüksi väljaspoolsetele käivitajatele ei vii meid kuhugi. Kui me aktsepteerime, et väljaspoolsed asjaolud ja ka teised hinged võivad mängida teatud rolli, et meie sensitiivsust äratada, saame me aru, et sõnumitoojat on tulutu rünnata. Me peaksime tegelikult keskenduma sõnumile, mille sõnumitooja on toonud. Kindlapeale, soov reageerida on väga suur, aga see on ideaalne võimalus tugineda tarkusele ja lihtsalt istuda oma tunnetega. Lubada tunda sellel, mis seal on, on meil võimalus lahti lasta oma reaktsioonidest ja vaadata kõike kõrgemast perspektiivist. “Ma reageerisin niimoodi, sest ma lasin ennast mõjutada teiste hinnangust”, “See inimene ründas mind enda ebakindluse tõttu”, “See ajas mind endast välja minevikus toimunud sündmuse tõttu, millega ma ei ole iseendas rahu teinud.” Need on näited, mis võivad sündida, kui me jälgime mis toimumas on. Kui me tunnistame baasuskumusi nende reaktsioonide taga ja laseme neil minna, meie teadvus tõuseb loomulikul moel nendest vanadest mustritest.
“Me ei süüdista kirjakandjat arvetes, mis ta meile tõi, samamoodi nagu me ei süüdista peeglit selles, mida see peegeldab. Teisisõnu, on täiesti mõttetu reageerida peegeldustele enda mitte-integreeritud emotsionaalses vastutuses.” – Michael Brown “Kohalolu protsess”
See hirmutav teadmatus. Aga kui see ei olegi nii hirmutav? Mis siis, kui teadmatus on midagi, mida me ei ole veel loonud? Bingo! See ongi täpselt see. Me loome hetk-hetkelt lõpmatute võimaluste maastikul. Me oleme loomulikult muutuvad olendid. Kui me tõeliselt kardame teadmatut, peaksime me koheselt paanikasse sattuma, sest me oleme selle sees! Aga see ei ole see seisund, milles me olla sooviks. Me tahame lõpetada mineviku endaga kaasas kandmise ja lõpetama pildi loomise, kuidas meie tulevik võiks või peaks välja nägema. Kui me seda teeme, on see nagu kolme kanali vaatamine ühel ekraanil: seal on meie minevik, olevik ja kujuteldav tulevik korraga. Me ei näe selgelt! Kuidas iganes, kui me ei identifitseeru minevikuga ja laseme tulevikul olla teadmatu, jääb see kõik meile vaatamiseks mis on tõeline: praegune hetk. Selles hetkes, kõik on selge ja värske, kõik on selles, et kogeda ja luua. Vabadust saab tunda ainult selles hetkes! Peale kõige, kui me pidevalt teadaolevat minevikku projitseerime teadmatusse praegusesse, võime me kinni jääda oma mustritesse.
“See on täiesti hämmastav, kui palju kulub meil energiat kinni hoidmaks mineviku hirmudest selleks, et ennustada oma tuleviku kannatusi. Me oleme pigem hirmul ja kontrollivad kui piisavalt julged, et nautida oleviku hetke.” – Francois Lange
Ära analüüsi üle
“Vastused meie väljakutsetele on tihtipeale väga lihtsad. Kui sa leiad ennast jälle ja jälle analüüsimas, on see ilmselt seetõttu, et sa veedad liiga palju aega oma peas. Tule oma peast välja! Vastused tulevad sulle siis kui sul neid vaja on.” – Joe Martino.
See on väga väärtuslik nägemus. Me kipume uskuma, et mõistus teab, mis on meile parim ja kurnab meid selleks, et kujundada hetke, mineviku sündmust või tuleviku potensiaali iga võimaliku nurga alt. Me võime lõõgastuda, see ei ole meie mõistuse töö mõelda välja või jõuda järeldusele. Meie mõistus on praktiline tööriist selleks, et täita hetkes olevaid ülesandeid, aga mõistus pole kunagi mõeldud selleks, et minna “ülejuhitavusele”. Kogu loomingulisus, nägemused ja tarkused tulevad tegelikult ruumist meie mõtete vahelt – lihtsalt OLEMISEST. Seega võib see meie aega säästa, kui me teame, et kõik vastused ei tule meie mõistusest.
“Kui me mõtleme sellest, hakkame seda analüüsima, kui me hakkame vaidlema sellega või proovime “midagi välja mõelda”, kaotame me ennast mõtetesse. Mitte keegi ei jõua kuhugi, püüdes välja mõelda päikesetõusu. Päikesetõus on midagi, millega sa oled. Kui sa tahad analüüsida päikesepaistet, see kogemus, mille päikesepaiste sulle annab, kaob.” – Neale Donald Walsh
Ole oma kehas
Üks, kui mitte üks kõige efektiivsemaid meetodeid hetkega ühenduda, on oma meele vaigistamine, vastupanu vabastamine, hinnangute maha laskmine, tunda oma sisemist juhatust ja oma teadvuse tõstmisel ühenduda oma kehaga. Kui me oleme oma meele poolt kinni püütud, vaata, kuidas kogu meie püüdlus ja energia on hajutatud pea ja keha ümber – mitte siin, praegu ja meie sees. Väga efektiivne viis tuua ennast tagasi reaalsusesse on ühenduda oma tõelise loomuliku kohaloluga – läbi oma hingamise ja keha tunnetuse kogemise. See toob tähelepanu mõtlemiselt rahulikule sisemisele energia liikumisele.
“Mine oma keha sisemusse, tunne, et sinu energiaväli on elus. Ja sa paned tähele, et sa ei mõtle enam. Sa saad endiselt kuulata.” – Eckhart Tolle.
Armasta vabalt!
Kas sa kannad oma südame ümber barjääre ja kaitseid, takistades armastust vabalt voolamast? Paljud meist on võtnud omaks uskumuse, et armastus teeb haiget või et me peame teatud olukorra saavutama enne, kui saame armastusel lasta vabalt voolata. See piirav illusioon tegelikult loob rohkem pinget ja kannatusi. Kui me tahame tõeliselt helendama lüüa, peame me avama oma armastuse uksed, isegi kui see tähendab, et peame vabaks laskma valu oma minevikust. See mitte ei vabasta meie vana lähenemist tingimustega armastusele, aga annab meile võimaluse kogeda vaba tingimusteta armastust teistelt ja eelkõige iseendalt. Tõde on, et armastus voolab pingutustega kõikide olendite vahel hooolimata välisest välimusest ja rollidest. Me oleme armastus ja me oleme üks! Kui me laseme vabaks hirmutunde ja lubame energial voolata meie südamesse, saame me aru, et armastus ei ole see, mis meile haiget teeb. Tingimusteta armastus on meie loomupärane seisund, mis aga teevad haiget, on meie kaitsed ja tingimused, mis me oleme enda ümber ehitanud.
“Kuidas me suhestume või isegi kui hästi me armastame, sõltub kui tühi me oleme ideedest, kontseptsioonidest, ootustest.” – Kim Eng
Vaata pilt tervest planeedist
“Sa näed, kui miniatuurne sinu elu ja mured on, võrreldes muude asjadega universumis … Tulemus on, et sa naudid pigem oma elu … See lubab sul olla sisemises rahus.” – Astronaut Edward Gibson
Tõlkis: Triin Katriin
Allikas: Collective-evolution.com
