Teil on huvitav ja ka hirmutav töö, sest teate toidust ning selles varitsevatest ohtudest väga palju. Kas olete valiv sööja?
Mis siin hirmutavat on?! Inimesed saaksid elust palju paremini aru, kui õpiksid koolis korralikult keemiat, sest elame ju keemilises maailmas, kuigi me sellele iga hetk ei mõtle. Olen omnivoor, söön kõiksugused asjad ära, kui need just ei liiguta. Väga huvitavad mind just uued toidud, mida pole varem proovinud.
Inimesed on erinevad, ka toitude osas. Mu uues raamatus pole küll seda rõhutatud, kuid nüüd on selgunud, et ainete mürgisus sõltub ikka väga palju konkreetsest organismist, indiviidist, tema genoomist, tema biokeemilistest parameetritest. Loomkatsed on näidanud, et mürkide toime eri isenditele varieerub ikka tohutult.
Oma uues raamatus kirjutate ka pakenditest toiduainetesse sattuvatest mürgistest ainetest.
Pakendiprobleem on väga tõsine asi. Varem arvati, et plastpakendites sisalduvad ained on ohutud, sest inimeste tervise pärast on neile kehtestatud ju väga väiksed lubatud piirnormid. Nüüd on aga selgunud, et pakendimürgid võivad toiduainetes just väikestes kogustes eriti ohtlikud olla. Sellised ained häirivad inimese hormoonsüsteemi väga väikestes, alla lubatud piirnormi jäävates annustes.
Viimastel aastatel ongi püstitatud nn madala doosi hüpotees, mille järgi hormoonsüsteemi häirijad toimivad väiksemates doosides, kui seni arvati. Sealjuures võib juhtuda, et väiksemates doosides mõjuvad need isegi tugevamini kui suuremates doosides. Ja õnnetuseks just selliste väikeste annustega võimegi plasti pakendatud toitu süües reaalselt kokku puutuda.
See on ju ebaloogiline, et mida vähem, seda hullem?!
Jah, esmapilgul täiesti arusaamatu, aga nii ongi. Tavapäraselt doosi vähenedes nõrgeneb ka aine toksiline mõju, kuid teatud ainete puhul hakkab teatud doosist väiksemaks minnes mürgine toime hoopis suurenema. Ja siis hakkab selle aine toksiline mõju meile seni teadmatust sisaldusest jälle vähenema.
Sellepärast ongi Euroopa toiduohutusametis nüüd selliste ainete piirnormid toidus läbivaatamisel, pakendites sisalduv bisfenool A on esimene pääsuke. Euroliidus ja USAs on bisfenool A-d sisaldavate pakendite kasutamine lastetoitude puhul keelatud.
Sugugi ohutumad pole samuti hormoonsüsteemi rikkuvad ftalaadid, mis muudavad plasti elastseks. Ftalaatide kasutamine laste mänguasjade valmistamiseks on pea igal pool keelatud.
Kahtlusaluste ainete loetelu ei piirdu üksnes pakendimürkidega, sellist tüüpi pikaajalisel tarbimisel toimivate mürkide hulka võib arvata ka keskkonnamürgid nagu kloororgaanilised taimekaitsevahendid, näiteks nüüd keelatud DDT. Eriti kuulus kahtlusalune on samuti kloori sisaldav dioksiin, millega seotud skandaalid tekivad aeg-ajalt eri riikides.
Kloor on üldse inimese murelaps. Näiteks ujulates, kus kasutatakse vee puhastamiseks kloori, tekib kloori ja rohke orgaanika koostöös igasuguseid aineid, millest osa on mürgised.
Ohtlikud pakendid on ju põnts toiduainetööstusele.
Ongi ja seda pauku on hakatud leevendama, sest tööstused tegelevad ftalaatide ning bisfenooli ja selle derivaatidega. Nii on juba näha pakendeid, millele on uhkelt kirjutatud BPA free (bisfenool A vaba). Aga keegi ei ütle, et ka asendusained pole ohtlikud ega leki.
Toodetud plast pole kunagi sada protsenti puhas. Ikka jääb materjali natuke sisse monomeere ja ka protsessi nn vaheprodukte.
Kas sellepärast mõned plastpudelid haisevadki plasti järele?
Kindlasti lekitavad pakendid ka lenduvaid aineid. Kangesti tahaksin öelda, et plastpakendid tuleks üldse ära keelata, aga nii ka loomulikult ei saa. Kuigi isiklikult arvan, et paberisse pandud vorst on ohutum kui kiles olnud vorst ning klaaspudelis olnud mis tahes jook on parem kui plastpakendis. See ei ole vanameelsus. Kuid ega klaaski pole päris süütu, selles võib sõltuvalt liiva päritolust olla raskemetalle.
Siis on Tallinna tehnikaülikooli õppejõu Kristjan Piirimäe jutus pudelivee ohtlikkusest ikka uba olemas.
Pudelivesi on minu arust üldse enamasti üks suur jama. Näiteks Tartus pole küll mingit häda juua mis tahes pudelis olnud vett, meil on väga korralik kraanivesi. Pudelivesi võib olla olemas, mõnes olukorras on seda mugav kasutada.
Aga villida seda tohutul hulgal ning osta seda koju lihtsalt joomiseks, no see on küll kurjast, see on raha ja materjali tohutu raiskamine.
Plastpudelitest pole meil siiski enam pääsu, inimesed on need omaks võtnud. Paljud villivad kuuma õunamahla plastpudelitesse. Kas see ikka on tark tegu?
Mida kõrgem temperatuur, seda rohkem aineid pudeli materjalist lekib, nii et kuuma mahla või joogi plastpudelisse villimine on küll lubamatu. Kindlasti ei tohiks korduvalt kasutada ka plastkarpe, milles on kord toitu juba kuumutatud. Kuumaga tekivad mikro-praod ja mida rohkem karpi kuumutad, seda rohkem ohtlikke aineid sealt toitu lekib.
Plastkarpides marjade sügavkülma panek pole küll kuigi ohtlik, sest külmas kõik keemilised ja füüsikalised protsessid aeglustuvad.
Kas alumiiniumist limonaadi- ja õllepurgid on ohutud? Alumiiniumkastrulid on ju küll toitu lekkiva alumiiniumi tõttu põlu all.
See on õige, et kastrulitest lekib alumiinium eriti just happelise toidu hulka. Joogipurgid peaksid olema ohutud, sest need on seest kaetud spetsiaalse kihiga.
Mida tähendab pakenditel olev kiri, et see või teine asi on pakendatud gaasilisse keskkonda? Äkki jälle midagi ohtlikku?
Ei, see pole ohtlik. See gaas on kas puhas lämmastik või enamasti lämmastiku ja süsihappegaasi segu, mis aeglustab hapniku juuresolekul käivaid rääsumisprotsesse ehk siis pikendab toote säilimisaega. Gaasi pärast ei tohiks küll probleeme tekkida, pakend aga on jälle teine asi.
Kas Eestis kasutatakse pakendeid liiga palju või mõistlikul hulgal?
Raske öelda, aga mida vähem pakendeid kasutame, seda parem. Loomulikult ei pääse me pakenditest ja kilekottidest, tuleb lihtsalt panna kirik keset küla. See on teadlaste asi, et pakendid oleksid võimalikult ohutud.
Autor: Vilja Kohler
Allikas: www.postimees.ee
