Samuti on teaduslike uuringutega tõestatud, et D-vitamiini madal tase on seotud diabeedi, autoimmuunhaiguste, epilepsia, astma, tuberkuloosi ja muude infektsioonhaigustega.
Tegelikult polegi D-vitamiin klassikalises mõttes vitamiin, vaid hoopis hormoon, kuid nimetus ei oma ju mingit tähtsust. Seda hormooni sünteesib keha päikesevalguse mõjul naha kaudu kolesteroolist, täpsemalt 7-dehüdrokolesteroolist.
Ent kui palju on Eestis päikeseküllaseid kuid? Selle aasta suvele tagasi mõeldes võib lausa küsida, kui palju meil oli päikeseküllaseid päevi. Tartu ülikooli arstiteaduskonnas kaitstud Mart Kulli doktoritööst selgus, et eriti tõsine D-vitamiini puudus valitseb Eestis talvel, mil selle vitamiini tase on normist madalam 73%-l inimestest, ja isegi suvel kannatab 30% eestlastest D-vitamiini puuduse all. Uuringus osales ligi 400 tervet 25–70aastast inimest üle Eesti. Tartu ülikooli füüsikute tehtud UV-kiirguse mõõtmiste tulemusena teame, et oktoobrist mai alguseni on päike Eestis nii väheintensiivne, et D-vitamiini selle toimel nahas ei teki. Palju inimesi põgeneb Eesti sügisel ja talvel korraks lõunamaa päikese alla, ent siinkohal on oluline teada, et paarinädalasest laadimisest piisab napilt kuuks ajaks. Selle tõestuseks on perearstide juures tehtud proovid.
Kust siis saada seda olulist toitainet meie organismi? Tohtrid ütlevad, et kõik Eesti inimesed peaksid D-vitamiini lisaks võtma nn R-tähega kuudel: septembeR, oktoobeR, novembeR, detsembeR, jaanuaR, veebruaR, mäRts, apRill. Kasutada tuleks kindlasti kvaliteetset õlipõhist D3-vitamiini (kolekaltsiferooli) ning koguse osas annab kindlasti nõu tark ja teadlik perearst.
D-vitamiini leidub ka toiduainetes, mis enda tervise huvides oleks soovitatav menüüsse lisada, kui neid seni seal pole või on väga vähe olnud. Looduslikult leidub D-vitamiini tursamaksaõlis, rasvastes kalades, avokaados, nõgeses, nisus, spinatis, odras, munakollases, võis, maksas, mõnedes seentes. Eriti peaks oma toidusedeli üle vaatama tubased inimesed ning leidma aega liikumiseks. See viimane toob kasu mitmel rindel.
Mõni sõna ka sellest, kuidas D-vitamiin avastati. 20. sajandi alguses arvas Casimir Funk (1884–1967), et rahhiit tuleneb mingi vitamiini puudusest. Inglane Edward Mellanby (1884–1955) avastas aastatel 1918–1920 koerapoegadel tehtud katsetes, et rahhiidi paranemise tegur on erinev juba varem tuntud A-vitamiinist. Rahhiidi paranemise ainele andis ta nimeks D-vitamiin. Mellanby tähelepanekute järgi suutis Elmar Verner McCollum (1879–1967) 1922. aastal eraldada teineteisest kalamaksaõli D-vitamiini ja A-vitamiini. 1927. aastal sai tuntuks loomne D-vitamiin (7-dehüdrokolesterool) ja taimne D-vitamiin (eelfaas ergoster).
Traditsiooniliselt valmistatud kalamaksaõli teatakse 1930. aastatest, kui hakati ravima laste D-vitamiini puudust. Skandinaavia rahvameditsiinis kasutati kalamaksaõli luu pehmenemise ravis. Saksa arst ja keemik Ferdinand Wurzer hakkas tursamaksaõli regulaarselt rahhiidi raviks kasutama juba 1823. aastal.
D-vitamiini on vaja:
• kaltsiumi ja fosfori paremaks omastamiseks,
• luude ja hammaste arenguks,
• südametegevuse töö toetamiseks,
• infektsiooni- ja diabeediriski vähendamiseks.
Toimetas Inge Pitsner
Loe lisaks: Looduse apteek: 5 sügisest supertaime Eestimaa loodusest, mis tugevdavad sinu keha ja vaimu
B-grupi vitamiinide puudusel on tõsised tagajärjed
C-vitamiin aitab püsida noorena ja toetab immuunsüsteemi
